Repost: Suhtelisusest

[rittmeister]

„Suhtelisus on kindlate väärtushinnangute puudumine“ (Ulf Ekman)

Suhtelisus on tore sõna ja ei puudu vist ühegi inimese igapäevaleksikonist.
Või siiski?

Et mõista nimetet termini olemust ja rolli ühiskonnas, peaks vist selle enese jaoks lahti mõtestama ning otsustama, kuivõrd säärane „hägune termin hägususest“ sobitub satanismi filosoofiasse.

Hüvakäeraja fundamentalistlik esindaja väidab suhtelisuse johtuvat inimkonna arusaamast asumisest mõtete ja ideoloogiate keeristormis, vajadusest arvestada kõigi erinevate arvamustega ja - tunnistades vajadust sellega tõesti arvestada keeldub ometi ise kõike suhteliseks pidamast. Esmapilgul veider paradoks – süüdistada inimkonda suhtelisuses ja eraldades iseend sellest kõike suhteliseks pidamata.

Kuid mida nimelt ta ei pea enda puhul suhteliseks?

Heites inimkonnale ette subjektiivset maailmakäsitlust (a’la kõik johtub inimesest) humanismi näol, mis elufilosoofiana tuleneb vaid inimesest endast ja teeb temast kõige mõõdupuu, mille lähtepunktiks on ise-eksisteeriv ja mitte-jumala-poolt-loodud universum, mis eirab jumala olemasolu ja tema sõna kui ainsat igavese ja objektiivse (sic!) moraali garantiid – siit leiame aluse termini Suhtelisus olemasolule tema leksikonis.

Ja kuidas siis Suhtelisuse eksistents on tema poolt väidetavalt rakendatud?

Väga lihtsalt - hüvakäeraja ideoloogia käsitleb Suhtelisusena lihtsalt Objektiivse Tõe eitamist inimeste poolt, kellel see ei ole loomuomane, elik siis nende poolt, kes eitavad Ülima Tõe kui säärase eksistentsi (humanistid, satanistid, ateistid...jne...).
Võiks ju küsida, et mis asi see siis on, mis teeb fundamentalistlikest hüvakäraja järgijaist suhtelisuse käes „mittevaevlejd“?

Vastus on lihtne – Ülima Tõe tunnetus.

Elik reaalsuse ja fantaasia vahelise piiri nihutamine iseendile sobivasse kohta.
Niisiis on Suhtelisus tegeliku terminina rakenduv vaid hüvakäerajal, mitte kurakäerajal, sest viimase ridades saaks rääkida vaid selle termini ebapädevast kasutamisest, mitte sihikindlast interpreteerimisest. Ateismi koha pealt ei oska öelda – tegelikult on ateism nii hüva- kui ka kurakäerajale ühtmoodi võõras maailmavaade ega oma kummagi jaoks väärtust kommenteerida.

Vaataks korraks veel üht aspekti Ulf Ekmani käsitluses. Ta väidab, et „siin maailmas teavad kõik, ka kristlased, et et kõik meie teadmised tulevad mingisugusest välisest allikast – me õpime oma ümbrusest tuues fakte oma mõistusesse, töötame need oma kogemuse ja otsustusvõimega läbi ja sellega loome omad arusaamad meist ümbritsevast maailmast, teades samas, et need teadmised on piiratud“. Justkui oleks õige, kuid samas ta jätkab teemat suhtelisuse küsimusega, jõudes ülalpooltoodud definitsioonini.
Lahenduseks nimetet suhtelisuse ja piiratud teadmiste vastu on aga vaid Ülim Tõde kui Objektiivne Reaalsus (sic!).

Aga tuletades meelde pootsmani sõnu madrusele „Das Boot“-ist selle kohta, et „igal asjal on ots – vaid vorstil on kaks otsa“, ei saa ka selles küsimuses läbi ilma satanistliku kolmanda küljeta.

Kui me nõustume KÕIKIDE oma teadmiste pärinemisega vaid välisest maailmast, siis kas meie mõistame selle väite all sama, mis fundamentalistlik kristlane? Kus on asja konks?

Asja iva peitub osaliselt ekstrovertsuses ja introvertsuses. Kuna neid termineid igapäevases käsitluses võhkute poolt segamini aetakse ja kasutatakse ajuvabalt nagu sedasamust „suhtelisustki“, siis peaks kaks asja üle mainima. Ekstrovert ei ole jutukas, pidudel lärmaja, aktiivne postitaja ja mölamasin nagu mina. Ka introvert ei ole tummahambast raskemeelne tropp, kel pole kunagi midagi öelda ja keda ajavad naerma vaid lasteaia tasemel Meie Mehe anekdoodid. Otse vastupidi – introvert on inimene, kelle puhul maailm peegeldub tema subjektiivse Mina läbi, ekstrovert aga see, kelle kogu maailmakäsitlus on vaid omandatud väljastpoolt. Loomulikult pole ükski inimene ehedal kujul üks või teine, kuid emb-kumb kaasasündinud iseloomuomadus prevalveerib alati võimsalt teise ees.
Uuringud on kindlaks teinud, et fundamentalistlikud hüvakäeraja järgijad on loomult või ka kultuslike usuorganisatsiooni poolt lausa kujundatud ekstroverdid, samas kui satanist on loomult kindel introvert. Viimast asjaolu ei ole uuritud, see on lihtsalt „raudpolt“.
Nimetet tõsiasi näitab väidet välisilmast omandatava kohta erinevate religioonide ja inimeste puhul täiesti erinevas valguses.
Ja see ei ole suhtelisus – see ON tõsiasi. Ja see toimib.

Suhtelisuse kui maailmavaate käsitluse vastu räägib veel üks asi – udusus, kuidas seda väljendit kasutatakse. Elik kui enam midagi konkreetset öelda pole, võib alati öelda „ma ei tea“ asemel „kõik on suhteline“. Nagu udune Hea ja Halb, satanistliku Subjektiivse ja Objektiivse asemel.

Meenus kohe väike väljavõte kristlaste ja satanistide „ühiselt vaenlaselt“ – New Age Shit-ilt.
Vaatame pisut Halba, Head ja Suhtelisust kuulsa valge maagi Sergei näite najal (neti intervjuust vastusena küsimusele surnutega suhlemise kohta, kirjapilt muutmata).
Sergei: Olen sellega (jutt käib surnutega suhtlemisest) lepinud, see mind ei sega ja tunnen ennast ka seal, nagu siin maailmas õiges kohas ja nii elavad, kui ka surnud võtavad mind “enda omaks”. Valget ja musta maagiat minu arust pole olemas, samas nagu pole olemas Halba ja Head, need asjad on üsna suhtelised ja tajume neid liiga objektiivselt. Kõikides asjades on olemas nii hea kui ka halb külg, täpselt nagu inimestes, 100% halba ja 100% head inimest saate leida ainult Hollywood’i filmides. Nii, et minu arust on olemas ainult lihtsalt maagia, mis tähendab materiaalse maailma mõjutamist mõtevormide abil. Kas maagiat kasutatakse halvaks või heaks, oleneb isikutest, kes seda kasutab ja nende eesmärgidest, mitte aga maagia värvidest.
Mida kosta? Satanist teab, et “süütundest tingitud ekslemised ja varjatud jama” on see, mis eristab valget maagiat mustast. Sergei jumalat ei usu, seega jääb tema puhul teine – objektiivne pool - “varjatud jama”. Must maagia eeldab egoistliku omakasu (avalikku) tunnistamist, mida nad keegi teleriekraanil ei julge, samal ajal kui kristlike põhimõtete puudumine on nüüdseks avalikult tunnistatav – ikkagi vabal maal elame…
Halba ja Head pole muidugi olemas, on Subjektiivne ja Objektiivne, olen nõus, kuid kui suhtelisuse all mõeldakse Subjektiivsust, siis ei ole see väljendusviis korrektne. Lisaks – kui tuleb välja, et Halba ja Head pole olemas, sest need asjad on üsna Subjektiivsed, ja tajume neid liiga Objektiivselt ja igas asjas on Halba ja Head, mida pole olemas….ja kuidas mõista, et maagia värvi, mida pole olemas, määrab maagi eesmärk, mitte värv, mida pole olemas… .. kurat…..no kokku jooksis…See meenutab mälestusi lasteaiast:
“Loll !!!”
“Ise oled loll !!!”
Kumbki polnud tegelikult loll, sest mõlemad olime lollid. Ja vaat see asi oli siis tol ajal tõesti SUHTELINE.
Terminil “Suhteline” pole satanismis kohta.
P.S. Ulf Ekman on destruktiivse kultuse Elu Sõna looja
P.P.S. Kui keegi lugejaist minu kirjutisest aru ei saanud või lihtsalt ei nõustu sellega, siis pole põhjus suhtelisuses, vaid subjektiivsuses.

[GraMortis]

Su kirjutis tekitas vastakaid tundeid, ilmselt seetõttu, et kasutan oma sõnavaras - suhteline - omajagu. Relatiivsus on peale Einsteini poolt antud termini populariseerimist tõepoolest muutunud vabandusvahendiks ja seeläbi vastutuse enda õlult äraviijaks, kahetsusväärne. Arvamuste paljusus on paljudes siiani üheselt määratlemata valdkondades paratamatu ja peab nõustuma, et tegu ei ole siis suhtelisusega vaid objektiivsuse erineva tasemega.

[rittmeister]

Kõigepealt nii Sulle kui ka teistele lugejaile - minu mõtteavaldustel ei tasu lasta endas mitte mingisuguseid tundeid esile kutsuda peale tunde, et "sai veidi aega veedetud siin lugedes-kirjutades". Kõik mis ma olen siia iganes kirja pannud on hetkeline emotsioon või mõttevälgatus (kuigi - kuna vabal ajal netile juurdepääsu pole, siis tihti kopipaste oma arvutist) ja kirjutatud "in one go". Igasuguseid arvamusekujundajaid on rahva naeruks end piisavalt "üles andnud" ja mina nende seltsi küll kuuluda ei taha. Miks ma seda mainin - usun et ma pole ainuke, kelle leksikonist nii mõnigi sõna puudub, kuid see ei anna mulle õigust otsustada, kas teised inimesed neid sõnu kasutada võivad ja peaasi - vastutustundlikult ka kasutavad. Nii nagu Sinu "suhtelisusega". Kui inimene tegelikult ka tadvustab selle väljendi tähendust (oma elus), siis on ju kõik hästi.
Näiteks ei kasuta ma kunagi sõna "põhimõte" või "põhimõtteline". Minevikku tagasi vaadates mäletan sellist bestsellerit 1984-st aastast nagu kaugveri "Meie pole süüdi". Mäletan, et juba tol ajal ajas mind sõna otseses mõttes öökima seltsimees Puustusmaa moraalijutlused oma poeg Vahurile, kui ta "põhimõtetest" rääkis. Ma ei osanud tol ajal 17-aastasena endale teadvustada, miks see möla mulle ei meeldinud. Mind ei kasvatatud kunagi sel moel - kasvatus lõppes algkoolis, kui arukus sai püksirihmaga paari korraga perssest pähe löödud Nüüd ma tean, mis minus juba siis seda vastumeelsust tekitas ja sõnastasin selle sõna "põhimõte" enda jaoks lahti väga lihtsalt: "Põhimõte on ühine nimetaja inimese süvaolemusele ja kiiksudele". Tuleb neil vaid vahet teha. Kas eeldada sama lähenemist teistelt inimestelt? Mõttetu. See oleks ju kiiks, kui ma seda teeksin? Täiesti napakas on ju kuulata vahest, kuidas keegi põhimõtteliselt ei salli neegreid, põhimõtteliselt ei remondi üürikorterit (ja elab nagu siga), põhimõtteliselt kannab ainult Guccit..jne.. Näiteid kõigil varnast võtta.

Arvamuste paljusus on paljudes siiani üheselt määratlemata valdkondades paratamatu ja peab nõustuma, et tegu ei ole siis suhtelisusega vaid objektiivsuse erineva tasemega.

Siin kisub asi juba va Jungi suunas, kui aus olla. Arvamuste paljusust ei saagi ükskõik mis valdkonnas üheselt määratleda - nii ta arvas. Tegelikus on tema sõnutsi ainult see, mis toimib inimhinges ja mitte see, mida mõningad [inimesed] arvavad toimivat ja seda oma äranägemise kohaselt tõlgendavad. Viimane väljendubki just soovis midagi üheselt määratleda ja see ei toimi kunagi. Isegi mingi religiooni enda raames mitte.
Püüd asja üheselt määratleda tekib siis, kui ideest saab kõige alus, kõige tähsam asi inimes(t)e elus ja mis viib paratamatult olukorda, kus enam ei suudeta leppida tõsiasjaga, et seda, mida peetakse kõige tähtsamaks (ülemast ülemaks), ei pruugu tegelikult üldse olemaski olla. Fanatism?
Kui seda kirjutist kriitilise pilguga vaadata, siis võib norida ka minu ekstravertsuse ja introvertsuse tõlgendamise kallal. Jungi kohaselt on asi tegelikult libiido ehk eluenergia (mitte ainult seksuaalse energia) suunatuses kas välja- või sissepoole. Kuid kui lugeda kirjutisi MBTI (Myers-Brigga Type Indicator) kasutamise kohta praktikas kultuseliikmete uurimise näite varal, siis näiteks üks väga hea raamat, mille kontekstis võiks seda just sel moel mõista, on Yeakley/Norton/Vinzant'i raamat "Discipling Dilemma".