Okultisti esmane isikuomadus peab olema täielik huumorimeele puudumine, et teda tõsiselt võetaks. (DrLaVey)
Ja neid võetakse. Minu mulje kogu sellest selgeltnägijate nõiasaateplejaadist on totaalne huumorimeele puudumine osalejate seas. Pangede viisi õelust üksteise aadressil. Ja püha aupaiste
ning inglitiivad uuel poliitmeedia loodud iidolil Nastjal. Muide üks huvitav tähelepanek on see, et kõigepealt edastas Delfi portaal Nastja kirjutise inglitega kontakteerumisest (klassikaline ülem maagia?) ja alles järgmisel päeval torkas silma see pilt, kus nastjake on, titt süles, inglina kujutatud. vaadakem seda lähemalt. Tõestatud fakt on, et inimene alustab pildi vaatamist „lambast all paremas nurgas“. Sellest johtuvalt märkame kõigepealt inglitiibu ja püha aupaistet peategelase pea ümber (jupp ingli enda pead on kübermaagia abil eemaldatud). Saame ingli. Seejärel kandub meie pilk edasi keskele ja vasakule – uueks pildiks saame naisterahva püha aupaistega ja lapsega süles. Kuhu jõudsime? Madonna Lapsega? Mhh...mind control?
DrLaVey ütles satanismi ja kristliku kiriku täieliselt ühel nõul olevat suhtumises sellisesse valgesse maagiasse. Äkki on saabunud võimalus satanistidel ja kristlastel jõud ühendada sellise „püha toiduse“ vastu, millega rahvast toidetakse? Absurd muidugi...
Huvitav, kuis enamik sataniste suhtub minu arvamusse, et huumorimeele kui ühe olulisima tajukanali olemasolu on satanistile jällegi äärmiselt oluline? Seega ei tohiks satanisti karvavõrdki häirida, kui teda tõsiselt ei võeta, peaasi, et ta seda ise teeb. Mis on minu arvates üks tasakaalu nurgakive. Peter H.Gilmore vastas küsimusele, miks salatsetakse CoS liikmete arvuga: „Kui meid arvatakse liiga vähe olevat, ei võeta meid tõsiselt, kui arvatakse liiga palju olevat, peetakse meid ohuks“. Väide, mis on ühtaegu nii humoorikas kui tabavalt tõsine. Kuid selle lolli ilma vastu muidu kui humoorikalt nöökavalt minna ei saakski – seega on huumorimeele olemasolu satanisti käes üks relvadest.
MVO kodukal avaldatud esseedest leian humoorikat nöökamist vähe...(nii kenalt kodulehelt võiks üldse rohkem asjalikke kirjutisi leida), tundub, et tihti negatiivsete emotsioonide najal näikse olevat need kirjutatud. Kuid teades, kuivõrd satanismi igapäevaselt avalikuse poolt rünnatakse, ei saagi ju väljastpoolt positiivseid emotsioone olla ega tulla. Lihtsalt satanistile (kes reeglina on väga emotsionaalne inimene) on see tavaline reaksioon harjumuspäraseks kujunenu suhtes. Igatahes – essee kui selline on emotsiooni väljendamine kirjalikus vormis. Olgu ta siis kirjutatud millal tahes.
Mind isiklikult ei üllata satanismi meelevaldne tõlgendamine rahvamasside poolt. Sellel on loogiline seletus ning neid põhjusi ei suuda mitte mingi satanismipoolne teavitustöö lõplikult elimineerida. DrLaVey toob põhjuse Saatanlikus Piiblis otsesõnu välja: aastatuhanded on hüva-käeraja usujuhid tõlgendanud meelevaldselt „head“ ja „kurja“, olles ise alati „head“. Sellest piisab, et argiselt paljud oma teod, mida ka nende endi lahterduse alusel „kurjaks“ peaks pidama, „heaks“ kuulutada, aga kuna legendijärgsest keelatud vilja söömisest tulenev hea ja kurja tundmine on nende endi religiooni (seega edastatava õpetuse) lahutamatu osa ning johtuvalt on iga inimene võimeline ka tegelikult tegema vahet heal ja kurjal, siis tuleb inimesele selgitada, mis nimelt on „hea“ ja mis „kuri“. Sõnaga – suunata väärtushinnanguid. Kuna nemad on „head“, siis tuleb leida „kuri“. Ja on leitud – olles religioosselt „korrektsed“, on „kurjuse“ väljendiks satanism. Täpsemalt - vabamõtlev hüvakäeraja dogmade eitamine, mida serveeritakse satanismiks ümbernimetatud judeokristliku kuradikummardamise müüdina, mille omakorda leiutasid ja viimistlesid sel kindlal eesmärgil ikka needsamad hüvakäeraja usujuhid. Ma siiski väga ei imesta, et eestlaste seas vabamõtlemist jagub – seda on adunud ju ka paljud siia tööle ja/või elama sattunud välismaalased. Ma ei hakka siinkohas näiteid tooma (ühe võiks, aga see toob poliitilise skandaali), neid on igaühel varnast võtta. Võib-olla on põhjuseks eestlastele tavane vähene religioossus võrreldes muude rahvustega? Jättes kõrvale religioosse ja poliitilise korrektsuse (loe: Hirmu), peab siiski tunnis-tama, et hea ja kurja eristamine on kristliku stambina vajutanud pitseri ka enamiku tavaeestlaste teadvusesse. Lihtsalt stamp lihtsas teadvuses. Inimene ON loom ja sissetreenitud ja/või emapiimaga kaasa antud instinktid on visad kaduma. Vanaema kiriku lauluraamat ja holliwoodi DVD-film peaosas kristliku dogmaatika poolt sünnitatud saatanaga (kes muide selle eest head pappi teenib ja MGM pideval palgalehel on) on kaks kõrvutiasetsevat asja tavainimese riiulil ning põhimõtteliselt pole neil mingit rollivahet tavakodaniku elus. Nad on alati olnud ja jäävad. Eks nad väida ju ise ka, et kurat ilmuvat alati uues kuues...
Vägivaldsus ja kriminaalsus on vennad, mõlemad johtuvad „kurjast“ ning propagandas neil vahet pole. Neid sünnitavate sotsiaalsete põhjuste vastu võitlemise asemel on lihtsam väita nad pärinevat lihtsalt „kurjast“. Seega – ikka vana lugu – objektiivse ja subjektiivse asemel „hea“ ja „kuri“. Manitsus põrgupiinade ees ja maailmalõputeemalised filmid a’la 2012 kannavad endas üht ja sama sõnumit – „tee nii nagu me ütleme, usalda meid, hõlju illusioonides ja siis jääb see kõik sinu jaoks vaid meelelahutuslikule tasandile“. Nagu tänaval lokkav kuritegevuski – põhjused ei peitu sinus, kallis kodanik, ega ühiskonnas, vaid meie seas maad võtnud „kurjusel“. Võitlus „kurjuse“ vastu on omakorda PÕHJUS, mis pühendab ABINÕU. Ja see PÕHJUS on piisav, et selle nimel võitlejad märtriteks kuulutada. Näiteks jehovistide lemmikteemaga haakuv film „Armageddon“ edastab meile sõnumi, et õige PÕHJUSE eest võideldes saab igast jänkistani pätist kangelane, pruugib ta vaid õige eesmärgi nimel mundrisse toppida. Seega saab asteroidist Iraak ja rohkem pole mõtet teemat arendada. Miks ei peaks maailm neid ometi aktsepteerima? Et vaidlete vastu – see on bisnis mitte (usu)propaganda? Teil on õigus – propaganda ONGI ainult bisnis, igal sajandil oma ja vastavalt ajastule ja alati ÕIGE PÕHJUSE teenistuses...
Niisiis – inimese jaoks ei ole „võib-olla“, vaid ON kohutav see kuklasse hingav VÄGI, mis ootab vastutustunnet ja elamist siin ja praegu, ja nad elavad – mugavalt ja ettekirjutatult – hinges lootus, et ebameeldivused neid ei puuduta ja kõik läheb neist mööda. Minevikust tänapäeva jõudnud kiriklikul illusioonil olla „päästetud“ ja tarbijalikul tugitooli-illusioonil „õudus on teispool ekraani“ on üks ja seesama läte – toidetud lootus, see tähendab silmakirjalik enesepettus. A-rühmal oli popmuusiku loos umbes sellised head sõnad: „Rahvas neelab sitta, juba seebitatud kraam, ise mäluda ei oska, see on ta ilmapildi raam“. Ja satanisti poolt hävitatavast tavainimese usust ning lootusest rääkides – kuhu jääb „armastus“? Vaadake – kristlikus dogmaatikas on selgitatud, mis on usk, lootus ja armastus. „Kui mul oleks kõik teadmised, usk ja tunnetus, kuid mu’s poleks armastust, oleksin ma vask, mis kumiseb [..] aga nüüd jäävad usk, lootus ja armastus, need kolm, kuid tugevaim neist on armastus“. Mis järeldusi sellest teha? Tegelikult ei ole probleemiks see, et satanism ainult „ähvardaks“ võtta inimeselt tema usu ja lootuse ning panna ta vastutust tundma. Asi on selles, et satanism võtab inimeselt võimaluse seda usku ja lootust (oleskleda vastutusvõimetuses) kellegi teisega, kes osutub satanistiks (seega vastutusvõimeliseks), jagamast, VÕTTES SEEGA AUTOMAATSELT inimeselt tema usu ja lootuse. Satanistist saab oht välja-arenemata egoga inimesele enne, kui enamik satanistidest sellest ise arugi on saanud, kui suurt ohtu satanistid oma olemasolus kätkevad. Uskudes oma dogma tõeliselt hea olevat ning uskudes selle ligimesele edastamise heateo olevat („seltsis segasem“ illusioonides hõljuda – KÕIK ju hõljuvad!), saab tavainimene oma hinge rahustada, lahterdades kõike „heaks“ ja „kurjaks“, vältides mõisteid „objektiivne „ ja „subjektiivne“, materdades kõik moraali ja dogmaatikaga vastuolus oleva „suhteliseks“ ning põhiline – mitte kahelda enda õige olemises ja süvausklik oma „päästes“. Seega on „armastus“ – võti teise inimese hinge, ehk teisisõnu – võti KOLLEKTIIVSESSE SÜDAME-TUNNISTUSSE! Ja on seega tohutult silmakirjalik. Ja kujutage ette - nüüd tuleb keegi, kes nimetab end satanistiks, lööb su olemise põhialustelt (olgu siis religioossel usul või materiaalsel masul), millel on niigi XXI sajandi köis kaelas, pingi alt ära ja seega põletab su teadvuse kõvaketta läbi! Seda ärgu ometi olgu! Tulemusena tõstataks küsimuse, mis kohe kindlasti kõikidele satanistidele ei meeldi, kuid mille ma siiski tõstatan: kuivõrd mõttekas on satanistil, kelle jaoks armastuse aluseks on enesearmastus („sa ei saa olla teiste inimeste vastu hea, kui sa eelkõige iseenda vastu hea ei ole“), üldse otsida või luua võtit teiste inimeste ja kaaskodanike hinge? Ja milleks? Et neid mõtlema panna? Narrus! Kui olla satanist on lihtsalt olemine, siis miks mitte lihtsalt olla ja tegeleda oma „Mina“ leidmisega? Võttes satanismi omaks vaid intellektuaalselt, on loodud alus „maailma-parandamiseks“. Võttes sama asja omaks emotsionaalselt, ei ole see lihtsalt elutee või elustiil, vaid religioon. Seega põhjus seda kuulutada oleks vaid usukuulutus. Mis ei ole osa satanismist. Seega – minu järeldus on: satanistile on kõige kasulikum mitte vaielda, mitte kuulutada, selgitada vaid küsijaile (kui nad oskavad peale a’la „kas te lõhute surnuaedades“ ja „kas gang-bang on kohustuslik“ ka midagi mõistlikku küsida). Jääda varju, sest enesealalhoid on ülim seadus. Ma mõtlen, et kuigi elame suht-liberaalses eesti ühiskonnas, ei pruugi see alatiseks selliseks jääda ning muutuste „mahamagamine“ võib satanistile kalliks maksma minna (CoS on sama meelt). Hüvakäeraja silmakirjalik „armastus“ on võti kollektiivsesse südametunnistusse, mida kunagi ka siinmail praktiseeris andeka kristliku seminaristi poolt maa peale toodud karm jumalik isakuju ja tema reshiim, tulemuseks miljonid tapetud ja nende vastutusest vabastatud mõrtsukad. Peter H.Gilmore on hoiatanud, et nad „armastavad“ oma vaenlasi ning usuvad „armastuse“ pärast tapmisse. Non est peccatum nisi contra conscientiam on kristliku eetika põhialus (Ro.14.14) – kui seda vaid kollektiivselt ei rakendataks!
Lõppeks peaks mainima, et DrLaVey mainitud kristliku dogmaatika segased definitsioonid on segased vaid harimatuile, asjassepühendunute (õigemini – end asjasse pühendanute) käes muutuvad nad võimsaks relvaks (sihtgrupiks pööbel) ja mille jõudu ning haaret ükski satanist alahinnata ei tohiks. Moodused seda rakendada muutuvad ajas. Pöörane pööbel on alati olnud ohtlik ja ettearvamatu. Mulle meeldis Nõmme Raadio kunagine saatesari satanimist. Mary K.Baxter’i kuratlikult hästi saatesarja lõppu säetatuna mõjuvad memuaarid põrgusjalutamisest leidsid ka tegelikult tohutu avalikuse ja usujobude vaimustuse (vaadake netist). Tehke ise järeldused – Jeesus jalutamas põrgus nagu KZ komandant, tutvustamas praktikant-propagandistile efektiivseid töömeetodeid – palun, siin on meil väävligaasikamber, siin viivad kollaborantidest deemonid läbi piinamisi, siin jälle krematoorium elusalt põletamiseks...jne..jne...ja ei mingit halastust! Ei tekita küsimustki, kas nad omandatud kogemusi ka maa peal rakendaksid, kuid üks küsimus mul on – kuhu jäi Kurat ja kes on põrgus tegelik peremees??
Detsember 2009