Eesti Satanistlik Foorum

Naudinguihalus ning selle eetiliseks printsiibiks pidamine...

Ma ei ole kusjuures just eriti tihti mõelnud hedonismi seosest satanismiga, kuigi seda ikka siin-seal mainitakse. Mäletan, et kunagi kui sai Harley-Davidsoni baari/poodi ehitatud Rataskaevus, siis lühikest, VÄGA LÜHIKEST aega oli seal vastas "välismaa onu" hedonistlik pubi vms. Sai isegi ühel üritusel käidud, kus üritati "hallile massile" seksuaalseid kiikse ja fetish'it tutvustada. Aga see on ka minu peas ainus tekkiv isiklikul kogemusel põhinev seos sõnaga "hedonism".

Hedonism on nagu instinkt, mis tõukab inimest (peamiselt seksuaalse) rahulolu suunas ning peab seda tõmmet piisavalt oluliseks, et inimene end just läbi selle defineerida saaks. AGA... kui satanist tunneb seksuaalset instinkti, näeb meeldivat vastassoost isendit ning tunneb "kõhus liblikaid" ja lihastes impulssi "allutada" ja "vallutada" (füüsiliselt), siis kas see ei lähe mitte mõne satanistliku arusaamaga vastuollu? Näiteks punktiga, mis puudutab "seksuaalse signaali äraootamist". Ühest otsast peab satanist oma instinkte austama, sest instinkt kui selline on loomulik nähtus, loomulikum kui refleks, kuid teisest küljest peab ta end distsiplineerima, sest teatud asjad on satanismis keelatud (nagu igas religioonis/distsipliinis).

Ma ei ole satanist ja konkreetselt religiooni kontekstis ei tohi sõna võtta, aga minu arvates pakub hedonism ka eneseregulatsiooni võimalust. Kui ma nüüd ülikooliajast õigesti mäletan, siis hedonism filosoofiana väitis, et inimese motivaatoritena toimivad vaid nauding ja kannatus. Ehk siis inimene tegutseb, et saada üht ja vältida teist. Ergo - sinu seksuaalse tõmbe näites peaks hedonism pakkuma ka eneseregulatsiooni seeläbi, et hedonist, kes tunneb kellegi suunas seksuaalset iha, soovib küll naudingu saamiseks objekti vallutada, aga samas teab, et ilma lubava signaalita järgneb naudingu järgi sirutumisele hoopis kannatus (kas verbaalne äraütlemine ja seega ego alandamine, kõrvakiil või drastilisemal juhul politsei kohaletulek ning sini-valge bussi põhja rullimine). Kannatuse perspektiiv peaks hedonisti sundima äraootavale positsioonile, kuniks ta on ühel või teisel moel veendunud, et tema tegevusele järgneks soovitud tasu ehk nauding, mitte kannatus.

Hedonismi eristab satanismist õige mitu ilmselget määratlust, jättes kõrvale tõsiasja, et tegelikult ei ole neil mitte midagi ühist. Kuid mingidki määratlused on alati kasulikud ja neid tasub võimaluse korral teha, väljen-damaks asjade seisu ja olemust. Muidu jõuaksime „suhtelisuseni“... millisel terminil satanismis minu veendumuse kohaselt kohta ei ole.

Aga hedonismist. Mulle võõras ja vastuvõetamatu eluhoiak.

Mis oleksid need määratlused, mis kindlalt aitaksid eristada satanismi hedonismist?
Kõigepealt usun, et filosoofiline alus – hedonsim on eluhoiak, elustiil, millel see puudub.
Epikuurlus – satanismis ainuvõimalik suund ja satanistile loomuomane väljund vastutusvõime väljendamiseks iseenese (kui esmase vastutusvõimelise isiku) ees.

Olen aru saanud, et hedonismi puhul on naudingute fookus suunatud eelkõige inimese seksuaalsete ihade rahul-damise suunas, kuid mitte ainult. Siiski võiks teha järelduse hedonismi ühekülgsusest. Lisades veel võimalikud naudinguallikad, nagu meelemürgid, kunst, muusika...pole vist mõtet kõike üles lugema hakata, ei pääse me siiski ühekülgsusest.
Kui fokuseeruda seksuaalsele küljele, siis nüüd Teie mõlemi näited jooksevad ühte kohta kokku – tavalisse iga-päevasesse „väikese ego pihtasaamise“ vältimisse.
Esimesel juhul jääb üle õhata kuu poole ja võiks lohutuseks kuulata Smokie „Alice“-t (24 years just waiting for a chance, to tell you how I feeling, maybe get a second glance...) või olla „perspektiivikalt äraootav“. Niisiis – kas legalistlik argus või perspektiivikas argus.

Epikuurlaslik eneseaustus sunnib alati tegema julge sammu, sest kui inimene võib endale öelda „Mina tahtsin, Mina julgesin...“, siis on ka kõrvakiil hea tasu, kuna oled enda poolt teinud kõik võimaliku. Aga otse loomulikult teed sa selle sammu viisakalt ja väärikalt! (mitte ei aja näiteks pudelist julgust saanult kusagil „kätt masinasse“ - see võib tõesti lõppeda betooni peal või – kui piidrub kõrvakiiluga – siis ei säili su eneseväärikus).

Hedonismi näol on tegemist mõttetu eluhoiakuga neile, kelledele see ei ole eluhoiakuks. Ainus mõte hedonismist üldse mõelda seisneb ühes „nurjaläinud meistriteoses“ – Oscar Wilde’i „Dorian Gray portree“.

„Vastutusvõime vastutusvõimeliste ees“, mis on üks satanismi eetilisi alustalasid ning päris kindlasti loomuomane igale satanistile, ei leia hedonismis mingisugustki kandepinda.
Oskalvaildilikuks hedonismi põhiteesiks oli „kunst kunsti pärast“ ning lisaks seisukoht, et eetika ning esteetika ei oma seoseid, s.o. võivad eksisteerida sõltumatult teineteisest. Rakendus viimatimainitule – väide „Südametunnistus ja argus on tegelikult üks ja sama. Südametunnistus on firma esindusnimi (s.o. kaubamärk)“. Mida kosta?
Satanism põhineb eetikal (mille osiseks on ka südametunnistus) ja esteetikal, õigemini nende tasakaalul indiviidis, hedonism ainult esteetilisel tasakaalutusel ja sellele järgneval küllastumisel. Muide – otsides satanismist vaid maagilist ja müstilist osist, jõuaks „satanist“ samasse punkti.

Ilmestamiseks võiks korraks visata pilgu mõnele aspektile eelpoolnimetet romaanis ja hiljuti valminud filmis „Dorian Gray“. Minu arvates muidu väga hea ja (olgem ausad – vingelt võigas) film eksis (ilmselt tahtlikult) ühe olulise aspekti suhtes. Kui võtame aluseks A.H.Tammsaare kui romaani tõlkija järelsõnas väljendatud seisukoha, et Basil väljendas Wilde’i olemust kunstimaitsmises, Dorian elumaitsmises ja Lord Wotton filoso-feerimises, siis juba raamatus ja ka filmis lahkub kunst Doriani hedonistlikust elust surma läbi järsku ja võikalt – põhjust juba mainisin. Milles film ämbrisse astub, on see, et filosoofiline demagoogia, mis suunab inimese hedonismi, peaks hedonisti elust samuti lahkuma vaikselt olematuseks muutumise teel. See suunav demagoogia on oma olemuselt Saatanlikus Piiblis määratletud Sunduse üheks võimalikest tekkepõhjustest. Romaanis kõik nii lähebki, kuid film veab Lord Wottoni lõpukaadriteni silmitsi neetud portreega. Absurd – selleks ajaks, kui hedonist iseendaga (portreega) silmitsi seisab, pole filosoofiast enam mäletamistki järel.
Lõpukaadrites paiskab Dorian lord Wottonile näkku midagi umbes et: „ma olen see, mida sa eluaeg promonud oled, kui mitte iialgi teoks teha pole julenud“.
Kuidas ja millal saaks enda "portreega“ silmitsi sattunud inimene iseendale niimoodi öelda? Järgis ju! Julges ju!

Satanism on järeleandmine, mitte sundus.

Hedonism on sundus, millele anda järele läbi sunduse, millele omakorda anda järele läbi sunduse...jne...

miisu võttis sõnad suust.