Tehnokraatia ehk tehniliste ekspertide võim on valitsemise vorm, kus valitsevad ideoloogiliselt neutraalsed poliitika teostajad, kes lähtuvad valitsemises otsuste ratsionaalsusest, mitte poliitiliste gruppide huvidest. Tehnokraatia näeb otsustamist teaduslikult ratsionalistliku protsessina. 20. sajandi keskel tekkis arvamus, et tehnoloogia areng muudab põhimõtteliselt ka otsustusprotsessi demokraatias. Tehnoloogia eksperdid moodustavad uue valitseva klassi. Põhimõte seisneb selles, et inimene on tehnika jaoks, mitte tehnika inimese jaoks.
Ideed võimu üleminekust tehnokraatide kätte olid populaarsed ameerika sotsiaalteadustes 1960-1970ndail aastail. Termini võttis esmakordselt kasutusele 1919 ameerika insener W.H. Smith. Tavakeelde jõudis ta pärast juhtimisteoreetiku James Burnhami 1941. aasta kirjutist "Managerial Revolution". Terminit hakati laialt kasutama poliitikute kirjeldamiseks ja praegu on ta kasutusel põhiliselt sellise eliidi kirjeldamiseks, kes valitsemisel rõhutab tehnoloogia suurt tähtsust.
Tehnokraatia on selline riigikord, kus juhid on valitud bürokraatliku protsessi abil, mis rajaneb erioskustel ja teadmistel, mitte demokraatlikul või muul viisil. Termin võib olla nii negatiivne kui positiivne.
Pealtnäha tundub millegina, mis satanisti jaoks peaks mõjuma sümpaatselt. Ratsionaalsus, loogika... spetsiifiline pädevus, emotsioonitus otsustamisel... Puhas külm kalkulatsioon ja illusioonide puudumine. AGA... end pigem humanitaarsete kalduvustega inimeseks pidades hakkavad mul vaikselt häiretulukesed vilkuma. Kõik, mis lükkab humanitaaralad teisejärguliseks, on minu jaoks halb! Emotsioonid, kunst, kultuur, vaim... On inimesi, kelle jaoks need on arusaamatu ja seetõttu kasutu ballast. Ja on inimesi, kelle jaoks see ongi maailm, elu, elamine... Vaba ja piiramatu loovus, mida ei ahelda karmid reeglid ja raamid.
Samas teisest küljest võttes, hoolimata kõigest oma ratsionaalsusejanust on satanismil õnneks ka "kalduvus" kunsti soosida. Tänu CoS'i tegelastele eriti muusikat...
Kui ma esimese hurraaga arvasin, et olen leidnud enesedefineerimisel uue asjakohase mõiste, siis pikemal mõtlemisel tuleb see siiski maha kriipsutada. Vähemalt osaliselt. Mis tunnistab järjekordselt, et satanismi ei saa kuidagi ühe või kahe kindla distsipliini või mõistega siduda, see on midagi suuremat, midagi (kõikvõimalikest seostes hoolimata) iseseisvamat...