Olin vast 12-13, tekkis soov erineda, olla "äge" ja bad ass, nagu ikka puberteediga. Emod ja gooti oli mainstream, nii et läksin hea meelega vooluga kaasa: must garderoob, needid, deprekas, rubiinpunased juuksed, oleks need ka süsimustaks võõbanud, aga ema ei lubanud
Kuidagi iseenesest tuli kalduvus selle poole mis "keelatud ja halb on", pluss pentagrammiga käia oli ju täiega änksa. Vool viis ka satanismi ja La Vey raamatute juurde, lugesin vast isegi poole piiblist läbi, millestki ma vist väga aru ei saanud aga mäletan, et skitseerisin veel kõik saatananimed enda päevikusse, ka oli bääd äss tunne. Otsustasin, et nüüd pean ikka kindlasti satanistiks hakkama ja selleks otsisin rate-ist (ei mäleta isegi kuidas) inimesed, kes esindasid end kui sataniste, või noh, nii ma arvasin kui vaatasin ühe, umb.19. aastase, neiu profiili, kellel oli pildi peal viisnurk kaelas ja kirjutasin talle midagi selles vaimus:
"Tere! Sa oled satanist. Mida ma peaksin tegema, et ka hakata satanistiks?" Mille peale tüdruk vastas:
"No selle jaoks on vaja minna täiskuul surnuaeda ja kaevama ennast pea alaspidi kolmeks päevaks hauda."Olin segaduses, sest ei olnud kindel, et saan "ristimisega" hakkama, ent kirjasõber ütles, et pole hullu, pea hakkab veidi ringlema ja saan hakkama. Siis saatis neiu mind nahhui ja blokeeris ära.
Ajaga rahunesin maha ja kogu pimeduse-satanismi-emo vibe läks üle. Umbes aasta tagasi tutvusin elukaaslasega, kellel äi on satanist, temaga me sellest otseselt ei rääkinud, aga vanad asjad tulid meelde ja huvi pärast uurisin satanismi uuesti ja noh, nagu see ikka on, sain aru, et olen teadmata nende põhimõtete järgi elanud... Vot.