Igatahes komistasin jälle ühe sellise otsa üle pika aja ja leidsin, et satanistina on kuradi raske ikka vastata. Sest:
- iseendale lahtist mõtlemist "peale surudes" võib aru saada täiesti vastandlikest käitumismallidest.
- tekib kindel tunne, kuhu väravasse üritatakse testiga palli taguda.
- vastu hakkab tunne, et oodatakse justkui loogika üle parda viskamist.
Tüüpilised vastandumised oleks: loogika vs. moraal ning ellujäämisinstinkt vs. "sotsiaalne tellimus".
Samuti on õhus pidevalt tunne, et "õige" on see käitumisvalem, kus otsustus inimeste elude üle saab kellelegi teisele lükatud. Kui päästikule vajutab keegi teine, siis on see tema vastutus ja mina olen süüst puhas. Või midagi sellist. Ometi on võimalik, et otsustusest loobumine ja vaikimine on samamoodi valiku tegemine ning ka sellel võib olla letaalne tagajärg kellegi jaoks.
Kui mul on valida ühe inimese elu või saja inimese elude vahel, siis kumb oleks "moraalselt õigustatud"? Aga kui see üks on mu enda laps?
Kui ühte surevat inimest üle parda visates tagad allesjäänutele elu ja tuleviku, siis on's see 100% hukka mõistetav teguviis? Või hoiame oma käed verest puhtad, laseme surijal paadis surra ja sureme koos temaga, sest lained pressivad üle parda ja uputavad meid kõiki? Seega tundubki paljude küsimuste taustaks olevat: kas surra "süütuna" või elada "patusena". Elu või surm? Kuid mitte igaüks, kes on ellujäämisinstinktile allunud, ei tunne end seetõttu neetuna...
MST
Morality
ps. ehk siis küsimus on selles, kas satanist saab ratsionaalsust ja loogikat taga ajava inimesena olla samas ka moraalne (ehk siis teha valikuid, mis ÜHISKONNA jaoks tunduvad olevat ainuõiged (kohati suisa silmakirjalikult ainuõiged))