Lumerookimine teeb tigedaks...
Ilma labidaliigutamiseta ei läbiks „tuiksoont“ kodu ja „tsivilisatsiooni“ vahel isegi mitte tucson
Ja talendid ei pääse koju tagasi.
Või kas teebki see ikka niiväga tigedaks. Meie elus on talv osake „topeltplussist“ – 4 aastaaega kahe eurokeskmise asemel. Tegelikult mõnus ju...
Tigedust endi ümber märkame kõik. See kas häirib või mitte kuid tigeduse leidmine iseendas häirib küll. Üldiselt hetkel- taas „näpatud“ teema...
Meis kõigis on tigedust. Lootus sellest välja murda näib mõnikord lootusetu katsena ja vaadates endi ümber ning veendudes, et tegelikult meie tahte kohaselt ei muutu ühiskonnas suurt midagi , leiame endilt küsimas: „Miks ei muutu?“, selle asemel et küsida „Mis mul asemele oleks pakkuda?“
Kas oleme alati läbi mõelnud, kuivõrd pärineb tigedus meie endi ebaõnnestumistest või siis kuivõrd meid ka tegelikult huvitab, mis ja kui palju meie ümber muutub või muutuda võiks?
Olen mõnigi kord pidanud sellel teemal iseendaga nõu pidama ning viimastele küsimustele pean paraku tihti vastama mõlemil puhul EI. Aga miks siis?
Inimesele on omane inerts käitumises ja olemuses ning see ei ole ainult harjumustest või mugavusest kinni – pigem üks suuremaid inimloomuse omadusi. Inerts inimloomuses on see, millel põhineb võime inimestega manipuleerida, toestudes kahjutundele, enesehaletsusele ja hirmule – kord tehtut ja otsustatut ei saa inimene niisama lihtsalt käest anda – häbitunne, kindlusetus muutuste ees ja hirm teadmatuse ees sunnib inimest jätkama valitud teed või valitud viisil – juhtides enesepettusesse ja põhjustades rahulolematust. Ning johtuvalt tigedust.
Manipuleeritakse kõikjal – üksikindiviidi ja ka terve rahva tasandil. Vahe seisneb ainult selles, et esimesel juhul võib sinust endast saada patuoinas, teisel juhul võib sinu „õnneks“ selleks saada keegi teine või teised.
Pettumused viivad aga mõtted paratamatult keskpärane olemisele. See on üks keeruline teema, millele kas tuleb iseeneses leida lahendus või siis on parem sellele üldse mitte mõelda. Kuid kui vähegi püüda olla enese ees kristalselt aus, siis sellele mõtlemisest ei pääse. Kui paljud kaaskodanikud on enese ees kristalselt ausad? Sellele vastaku igaüks ise ja leidku enesele koht sellel skaalal.
Ükski satanist ei soovi olla keskpärane. Veelgi enam – ei pea end keskpäraseks. Kuid vältimaks enesepettust, tuleb läbi teha see proovikivi ja enesele selgeks teha, kas sus on näiliselt põhjuseta tigedust ning mida tähendab tema jaoks väljend „keskpärane“.
Keskpärasus on satanistlikus kirjanduses punase joonena läbiv teema. Keskpärasusest on kirjutanud ka Nietzsche. Paraku ei suuda kumbki anda ammendavat selgitust teema üheseks mõistmiseks ühiskondlikul tasandil – seega objektiivsel tasandil. Jääb järele selgitada asi endale lahti subjektiivsel tasandil – õnneks ainumalt vastuvõetav lahendus satanistile.
Peter Gilmore ja Nietzsche mõlemad näevad inimühiskonda püramiidina, kuid tõlgendavad seda väga erinevalt. Gilmori ehitisel on päiskivi (elik loovisiksusesed), trapets (kes midagi valmis teevad ) ja ülejäänud on mass (kari). Gilmore on realist – Õigus on Jõud. Nietzsche on peenem mees – idealist. Jaotab ühiskonna meritokraatia asemel kastideks, peab õiguste ebavõrdsust ainumaks tingimuseks, et üleüldse oleks mingeid õigusi. Ühesõnaga – Õigus on Eesõigus, mis omakorda määratud iga üksikisiku olemisviisiga. Samas – ei alahinda keskpäraste eesõigusi – kõrgkultuur on tema sõnutsi püramiid, mis toetub laialdasele pinnasele ja mille eelduseks on tugev ja korralikult konsolideerunud keskpärasus. Igasugune erialane töö (see, millest Gilmore räägib oma „Meisterlikuse maagias“) seostub Nietzsche arvates ainult keskpärasusega. Erandid – keskpärasuseta erandeid ei saa olla. Niisiis – erand kinnitab reeglit – omamaks erandeid peab olema reegel.
Kes on pahandusetekitajad ühiskonnas? Kas poliitikud ja kapitalistlikud „vereimejad“, kes ei väsi lihtinimesele korrutamast viimase „ainulaadsusest“ ning seejärel nad eelpakendatud staatusesümbolitega võlaorjusse (tegelikult: orjusse!) meelitavad? Või Nietzsche poolt vihatud „sotsialistlik inimrämps“, kes õõnestavad töölise rahulolutunnet oma väikese eluga – süstides neisse kadedust ja kättemaksuiha – tulemina tõeline ebaõiglus, mis ei seisne ebavõrdsetes õigustes vaid „võrdsete“ õiguste nõudmises? Või tänapäevane ristsugutis elik ärimehest sotsiaaldemokraat?
Muidugi ei saa teha neil kahel mehel vahet ja otsustada emma-kumma kasuks. Gilmore on kunsti-inimene, kelle lennukus elus, arusaamades ja kirjutistes võib-olla sundisidki teda kirjutama „Meisterlikuse maagia“ – et ka torujürist tõeline satanist ei tunneks end bernsteinide kõrval teisejärgulisena. Nietzsche oli aga filosoof ja humanist – mõttemängud ühiskondlikul tasandil realiseeruvad liigse idealismina inimkonna seisuslikust olemusest ning personaalsel tasandil lõpuks vaimse vaikusena.
Aga me ei ole kõik kunsti-inimesed (kuigi võime sellest mõndagi teada ja mõista) ja seisuslikus realiseeris end Euroopas esimese maailmasõjaga, kus trobikond perssekukkunud aristokraatidest sugulasi omavahelises kakluses miljonite tavakodanike eludele lõpu tegid ja iseendile kriipsu peale tõmbasid. Huvitav, kui mitmed norrakad võivad õlleklaasi taga kiidelda, et õppisid praegust printsessi ja tulevast kuningannat ööklubijärgselt „lähemalt tundma“?
Tegelikult ON ühiskondlikud kataklüsmid alguse saanud sellest, kui valitsev klass ei saa ja valitsetav klass ei taha vanamoodi jätkata (oli vist Marx). Miks see nii on, sellele annab Nietzsche oma Antikristuses hea vastuse, tuues välja, millele see mittesaamine ja mittetahtmine toestub. Lugege ise!
Idealism – oma mõtete ja tundmuste kandmine ühiskondlikule tasandile... Aga kuidas haakuvad idealism ja satanism? See on juba eraldi teema.
Aga aeg otsad kokku tõmmata. Kas pole niisiis tigeduse peamine põhjus lihtsalt inimlik kadedus? Kuivõrd on tigedad inimesed ka tegelikult õnnetud inimesed, kelledel pole lihtsalt elus vedanud, keda koormavad igapäevamured ja probleemid? Kas nende kõrvalt jääbki aega tige olla?
Ei tea – endal on justkui alati vedanud. Pole mingeid tegelikke muresid mis tõesti ka mured oleksid, kõik on tasapisi alati sujunud.
Kas peaks tige olema, et riiki juhivad „matsid kes jäävad matsideks“? Et enamuse türannia tulemusel kannavad meie jõledad euromündid rahva alaväärsuskompleksi sümbolina ENSV-kujulist „oma mätast“? Et eesti rahva kristlasteks olemise teema on nii läägeks leierdatud, et selle üle juba avalikult ilgutakse? Et ma pean pidevalt avalikku meediat lugedes endale meelde tuletama, missuguseks jõleduseks massid satanismi peavad? Et ma olen sunnitud idioodi rahuga suhtuma mõttesse „pensionini mitte-elamise“ kohta kui kõige ratsionalistlikumasse lahendusse, sest kõik teised „lahendused“ on mõttetud pettused?
Tegelikult ei tee ma seda enam.
Ma ei huvitu asjadest , mis minust ei sõltu, sest lugeda ühiskondlikud asjad endast sõltuvaks on asjatu idealism. Mind ei huvita, kui palju keegi minust rohkem teenib, sest see tähendaks enese sõltumisse seadmist reegleist, mida need teised on sunnitud järgima. Mind ei tee kadedaks, kui kellegi teise lotopilet on jackpoti võitnud, sest sadakonna lotomiljonäri kohta on meil igal aastal sadakond „lotovõitjat“ teedel, kus liiklemine jäi neile sel hetkel viimaseks tegevuseks elus.
Mind huvitab ainult see, mis ainult minust endast sõltub.
Mind huvitavad ainult inimesed, keda ma kas mulle tähtsaks või lihtsalt huvitavaks pean.
Mind huvitab täielik selgus endas ning mulle meeldib Nietzsche väide, et ebaõnnestumised ja õnnestumised on võrdselt sündmused inimese elus – neisse tuleb suhtuda ühtmoodi.
Ja mulle meeldis see möödunud aasta – tõi palju uut mu ellu, andis uusi kogemusi ja paar korralikku „Saatana lõuahaaki“ karistuseks rumaluse eest (krrt!, üks oli eriti valus... )
Ja ma olen keskpärane.
Kuid ma ei ole karjaliige.
Vähem tigedust, rohkem Ülevust!
Head Uut Aastat Kõigile!