Külmus, ülbus, üleolevus...

[Kurat21]

{{{RePosting JanMortis}}}

Ma siin hakkasin mõtlema, et kas satanistid ja satanism mõjub keskmisele inimesele ülbe ja üleoleva nähtusena? Või täpsemalt, kas satanismis jookseb mingisugune "varjatud kood", mille tulemusel inimene (satanist siis) võib muutuda kõrvalseisjate jaoks/arust ülbeks ja külmaks? Samuti paneb mind aegajalt imestama see, kuidas kaks satanisti suudavad teineteist mõista ja eriarvamuste korral kasvõi lihtsalt rahule jätta, aga kui üks osapool on "keegi teine", siis need asjad nii lihtsalt ei käi. Ja kujutage ette kui suhtes on üks osapool "keegi teine", kaua selline kooslus suudab eksisteerida, eriti kui pole selliseid "juriidiliselt siduvaid" asju nagu reaalne/registreeritud abielu või laps...

Kusjuures ma rääkisin eespool KESKMISEST inimesest (loe: keskpärane enamus?), need kelle IQ seda võimaldab, ei näe mingit probleemi, kas dialoogi teine osapool on satanist või mitte, see lihtsalt ei loe, kuni konversatsioon püsib intelligentsel tasemel. Ja ei ole just harvad juhud, kus satanist osutub sellises dialoogis "äpuks pooleks", hoolimata nendest nõudmistest, mida satanism satanistile esitab. Paljudele meeldib ju lõdvalt võtta, iseendale reegleid teha ja seega nö. "paaduda"...

Ja ikkagi, ma arvan et nii mõnigi teist on kas otse või kaudu saanud süüdistuse/etteheite, et te olete "ülbe" või "üleolev" või "külm" või "kuri" ja seda kusjuures niimoodi, et teil ei olegi nagu pruukinud midagi eriti teha, lihtsalt olemas olla, iseendana...

[Fomoorlane]

Satanistid ei ole mitte ülbelt,vaid kindla koodiga elust läbi minevad inimesed.
Kui satanist ja tavainimene kokku panna rääkima mingil konkreetsel teemal, siis ühele poolele jääb mulje teine.
Satanisti iseloomustus võib olla erinev,kui keegi teab miuke ta tegelikult on ,siis saab ta pigem positiivset vastukaja, kui ei tea ,siis öeldakse ala stiilis külm, kalk, emotsioonitu, karm, ülbe, mõttetu ,emo jne jne.

[Kurat21]

Mina tajun seda “varjatud koodi” selliselt, et see kujuneb vastavalt keskkonna mõjutustega kus sa toimetad. Aastaid tagasi, mil ma võtsin otsuse vastu aksepteerida satanismi, siis tollest hetkest hakkasin kasvama ma satanistlikus vaimus. Kui alguses tundsin ennast ja satanismi pigem eraldiseisvana, siis tänaseks tundub juba, et kaks komponenti on hakanud integreeruma. Kui sa võtad juba seda kõikke juskui iseenesest mõistetavana, siis paratamatult kiirgab see sinust välja igal sammul... ja paraku ei jää see teistsuguse maailmavaatega kodanikule märkamatuks.

Mis puutub aga üksteise aksepteerimisse, siis see, kes on omaks võtnud või pooldab satanismi, siis ta on oluliselt teadlikum teiste inimeste reaktsioonist ja seega ta ei tunne moraalset kohustust enda tõekspidamisi teisele pähe määrida... ta lepib olukorraga. Paraku aga muu kontingent (tihti kristlike tõekpidamistega) ei lepi paraku sellega, et vastas pool on “vaimust vaevatud” ja lähevad siis kasvõi jõuga enda tõde pähe määrima...