by janMortis » Mon Sep 27, 2010 5:55 pm
{{{RePosting}}}
See on selline piiripealne teema. Ja mind huvitab justnimelt see õhuke vaevutajutav ja selgepiiritu limbo. Satanistiks olemise üks suur tingimus on, et inimene ka end ise satanistiks peaks, kui ta seda ei suuda, ega taha on tema psüühika sedavõrd teistsuguste omadustega, et ta lihtsalt ei saagi satanist olla. Isegi kui päris paljud on vahel öelnud, et tuhanded ja tuhanded inimesed on satanistid ilma seda teadmata (kuna nad ei tea satanismist midagi ega nimeta end ka satanistideks). Kahtlane!
Kujutage ette noor inimest, kes ühel või teisel põhjusel on sattunud satanismi nimelise nähtuse otsa. Temas tekib huvi, ta ahmib endasse üha rohkem informatsiooni, kuni ühel hetkel kuulutab selge ja kõlava häälega, et tema ON SATANIST! Ning sel hetkel, saades aru, et tema enda tahe ja iha on tema elus ülim, mis olla saab, tasalülitab ta kõik muu. KAASA ARVATUD satanismi (vihjega siinkohal satanismi nendele külgedele, mis on juhtumisi suuremas või väiksemas vastuolus selle satanisti mõningate seisukohtadega ja arusaamadega). Ma usun, et paljud, kui mitte enamus sataniste on leidnud sellest religioonist/filosoofiast nüansse, mis nendele ei sobi, mis tekitavad nendes ebamugavust või lihtsalt turtsumist. Ja minu arust ei jää muud üle kui kohaneda, mitte lihtsalt ebameeldiv vaikselt kalevi alla lükata ehk siis ülbelt ja rumalalt eitada.
Kuid minu jaoks tähendab see seda, et inimene on neutraliseerinud oma paindlikkuse ja mõningatel juhtudel ka satanismis nõutava loogikavajaduse. Ta on lõpetanud arenemise ja jäänud pidama sinna, kus ta on. Ta peab iseennast olulisemaks, kui seda on üldtunnustatud satanism (koos oma tõdede ja arusaamadega). Seega hakkab ta aeg-ajalt ilmuvaid uusi satanismi olemust ja arenguid käsitlevaid teoseid lugema personaalse selektiivsusega, mis ei meeldi, selle jätab lihtsalt välja.
Lihtne näide, satanist peab lähtuma konkreetsest inimesest (ma olen Gilmore'iga selles osas täiesti ühel meelel). Sest vaid isiklik kogemus näitab, mida inimene endast kujutab. Aga mis juhtub, kui satanist keeldub ratsionaalsusest ja ütleb, et keegi on sitapea puhtalt seepärast et see keegi on vasakukäeline ja kuna senised kogemused on enamus näidanud et vasakukäelised on sitapead. Rõhuga sõnal enamus (aga mitte kõik)! Ma näen siin vaimupimedust ja see on jälk! Sellise kogemuse põhjal võib öelda, et "on põhjust eeldada, et too vasakukäeline võib osutuda sitapeaks (nagu paljud teised)", aga mitte raiuda, et ta ONGI de facto sitapea, kuna nii paljud teised vasakukäelised on ka.
Mul pole mingi vaev tunnistada, et inimese jaoks on tähtsaim ja olulisim tema enda arvamus, ta loob oma maailmas personaalse tõe. Kuid hetkel kui see personaalne tõde, mis muu maailmaga ei arvesta ja kompromissidest miskit kuulnud pole, kavatseb domineerivana mullist väljapoole tungida (teiste elu mõjutama), ei näe ma mingit psühholoogilist takistust sellele väga agressiivselt reageerida!