by The_Wraith » Tue Aug 14, 2012 6:56 pm
Märkasin, et ma polegi siia teemasse midagi kirjutanud. Kui ma õigesti mäletan, ei teinud ma seda ka eelmises foorumis.
Ega siis midagi, lubage ma räägin teile...
Küsimusele, mis teeb minust satanisti võiks ma vastata, et minust teeb satanisti eelkõige suhtumine kõige noorematesse.
* Ma ei kannata, kui lapsi kiusatakse, olgu see siis füüsiliselt või psüühiliselt. Vanemate, võõraste, või teiste laste poolt.
Teiseks toon välja vastutustunde.
* Inimesed, kes on tõestanud end võimelisena oma tegude eest vastutama, pälvivad minu austuse. Samas inimesed, kes on tõestanud vastupidist, ei ole minu silmis midagi väärt.
Ära mainimist tasub ka minu suhtumine elusse.
* Minu arvates on elu lihtsalt üks pikk võimaluste jada, seejuures on võimalusi igasuguseid. Olukorda "kehvemaks" teha võimaldavaid valikuid võib isegi olla rohkem kui neid, mis elujärge parandada võimaldavad... Kuid valikuid on siiski palju ja igasuguseid. Tuleb teha õiged valikud, mitte kunagi kahetseda ja nautida seda, mis on kätte võidetud (töötatud).
..ning inimestesse.
* Tunnen vastumeelsust inimeste suhtes, kellel puudub uudishimu. Siinkohal täpsustan, et probleemiks pole mitte see, kui inimest ei huvita mingi teema, mis temast laia kaarega on terve elu mööda läinud. Pigem mulle ei meeldi see, kui inimene ei ole nõus õppima uut nippi uue probleemi lahendamiseks, vaid lunib kellegi teise seda tema eest lahendama. Eriti vastik on minu arvates "õpitud abitus", olukord, kus inimene keeldub mõne korduva "probleemi" lahendust selgeks õppimast samal ajal teades, et ta sellega kindlasti veel kokku puutub. Sellised inimesed raiskavad oma suhtumisega nii enda kui teiste (kelle juurde nad abi paluma jooksevad) aega. Leebemalt suhtun vanema põlvkonna esindajatesse. Samuti: jõukus ei anna häbeneda, ma ei näe probleemi kui teadmiste/osavate käte eest makstakse.
* Mõnedel inimestel on komme iseendale valetada, või vähemalt ignoreerida tõde seda kohates, mis teeb põhimõtteliselt sama välja. Niisuguste inimeste vastu mul küll midagi pole, kui välja arvata võibolla kübeke põlgust. Ühtlasi leian, et kui nad juba ise endale valetavad, võin ka mina seda rahumeeli teha. Samuti teen ma ka kõigile teistele (nii, nagu nad tahavad, et neile tehakse).
* Mainimata ei saa jätta ka austust omandi vastu. Ei ole omanikuta maad ja ei ole omanikuta asju, võõra omandit kasutades, leian, et peaks inimene olema eriti aupaklik omaniku suhtes. Sama ka tema maal viibides.
Ja selle.. EI PEA MITTE MIDAGI koha pealt.. hirmsasti tahaks nõustuda.. kahjuks kuna alternatiivsed valikud on tihti vastuvaidlematult kehvemad, siis tegelikult siiski peab mõnda asja.