Kristlusest satanismi?

[kellyreinmaa]

Tervitused!
Esmalt palun andke mulle andeks kui minu jutt tekitab teis soovi joosta peaga vastu seina. Mul ei ole just palju teadmisi satanismiga seoses (üritan seda muidugi parandada).
Minu mure seisneb selles, et eelmisel aastal lõpetasin ma leerikooli. Miks ma sinna läksin? Nägin võimalust saada uusi teadmisi ja kogemusi. Usust ei teadnud ma midagi ja mõtlesin, et ehk avab see mu silmi. Mingi aja möödudes sain aru, et see ei ole ikka minu jaoks mida nad seal pähe üritavad määrida. Aga pooleli ka ei jätnud. No kuidas ma siis jätan, alustatu tuleb ju ikka lõpuni viia . Ongi siis nüüd seid selline, et ma olen ristitud, leeritatud, aga ma ei näe endal mingit seost kiriku ja nende poolt ülistatud Jumalaga. Nüüd hiljuti avastasingi satanismi, olen selle kohta veidi uurinud, hakkasin lugema LaVey raamatut "Saatanlik Piibel" ja see tundub olevat teema millesse rohkem süveneda. Aga see tekitab minus endas nii vastuolulist tunnet, et ma olen justkui lubanud ennast Jumalale, aga sisimas tahaksin lähemalt tundma õppida sellele vastanduvat religiooni.
Ehk keegi targem tahab anda mulle nõu ja suunata mind veidi

[The_Wraith]

Satanism "paneb pahaks" kõige rohkem iseendale valetamist. Kui sa ise tead mis sa teed ja mis sa tahad, on kõik hästi. Eneseharimine leeris käimise näol, on kusjuures täiesti ok hoolimata kumma religiooni seisukohast vaadata.

Satanismist huvi tundmine ja sellel teemal enese harimine on samuti mõlema mätta otsast täiesti okei tegevus. Seda küll mööndusega, et nii mõnigi kristlane kannaks sind koguduse hingeloendist (on sellised asjad üldse olemas enam?) maha juba seetõttu et sa julged niisugust kirjandust kätte võtta. Ära lase end niisugustest inimestest segada. Uuri seda, mis sind huvitab ja otsusta mille iganes kasuks siis kui leiad endal piisavalt teadmisi olevat. Siinkohal "saatanlik" soovitus: ei ole vaja igaühele rääkida, millega inimene vabal ajal tegeleb ja mida uurib, kindlasti ei tasuks seda teha siis, kui tegemist on millegi nii eelarvamusi tekitavaga, nagu satanism. Südant puistada tasub ikka kõige lähedasematele, kelle peale võib kindel olla.

Sinu tähelepanek selle kohta, et sa oled end justkui "lubanud" kristlikule jumalale ja nüüd näib, et sa siiski "truu" sellele jumalale ei ole, omaks iva ainult siis kui sa oleksid kunagi üldse päris usklik olnud. Ma sinu jutust sain aru, et see justkui nii ei olnud, kui aga olekski olnud siis võta asja saatanlikust vaatenurgast:

Maailmas on tohutult palju religioone ja jumalaid, kõik on inimese või inimeste poolt välja mõeldud. Kui inimene usub ja kummardab mingit jumalat, siis võiks ühtlasi öelda, et kummardatakse kaudselt seda inimest, kes mõtles antud jumala välja. Nüüd aga tekib küsimus, et kas satanismi huvilisel on tõesti tahtmist kummardada kellegi aastatuhandeid surnud inimese väljamõeldud tegelast? Elada selle surnud isiku reeglite järgi? Kahetseda neid tegusid, mida inimene ise tahtis teha, aga mida see ammu surnud figuur oleks pahaks pannud? (Ma arvan, et midagi sarnast on ka SP's kirjutatud, kindel enam ei ole. Aega on mööda läinud sellest kui ma lugesin seda.)

Ma arvan, et vastus võiks olla: Ei. Aga valikuid on rohkem kui kaks ja need valikud peab igaüks ise tegema. Õnneks aega on sul tõenäoliselt veel ligi 50 aastat. Seega ära otsustamisega kiirusta, aga ära ka üle mõtle niisugust (tegelikult ebaolulist) asja. Tea, et religioon on ainult siis oluline, kui sa ise seda oluliseks pead.

On muidugi võimalik, et sa võtad omaks kristliku jumala ja hakkad korralikuks kirikuinimeseks. Sellisel juhul võid igati rahulik olla, sest saatan on alati vaenlane olnud ja vaenlast tuleb tunda.

[GraMortis]

The_Wraithi jutule lisaks veel vaid juurde, et satanism ei kipu ennast vastandama ühelegi religioonile. See on teiste religioonide, eelkõige kristluse, pärusmaa. Meil ei ole patuoinast või vaenlasekuju tarvis.

Pealkirjas püstitatud küsimusele vastuseks - nõustun ka pigem The_Wraith'iga, kuid seda tingimusel, et inimene on tõsimeelselt kristlane (ehk siis kristluses kirjeldatud vaated-põhimõtted ongi inimesele omased). Aga kui on tegemist kristlusesse lükatud inimesega - ristimine, leeritamine jms - siis ma leian, et kui ajupesu ei ole täielik olnud siis siirdumine mistahes teise religiooni on täiesti võimalik (ja enda Jumalale ära lubamine ei tohiks küsimuski olla).

[neovo]

Ma olen ka ristitud, isa vedas mind lapsena üle eesti igasugustesse kirikutesse, usklike laagrisse. Ausaltöeldes kogu see jutt üldse jumala kohta on ühest kõrvast sisse läinud ja teisest välja. Mina isiklikult ei näe mingisugust otstarvet uskuda mingit juttude kogumikku mille on mingid fanaatikud kunagi kokku kirjutanud. Pigem usun faktidesse ja oma enda motiveerimisse. Usk tekitab pigem tülisid kui head, keegi ei pea jumalat uskuma et hea inimene olla - igaüks saab hea inimene olla. Eks igaüks usub mida soovib, vaid mõni suudab oma silmad täielikult avada.