Vaesuse vastu võitlemise Euroopa võrgustiku Eesti üksuse juht Kärt Mere vahendab tänases Postimehes http://www.postimees.ee/?id=328635, lugusid vaesusse sattunud kaasmaalastest. Lood ilmselt mõeldud selleks, et inimeste parempoolselt kalkides südametes äratada mõistmist, kaastunnet ja aitamise tahet. Aga selle naise lugu?
Ülikool ja pediaatri amet jäid vaid unistuseks, sest sündiv laps sundis plaane korrigeerima ja nutikast neiust sai müüjanna. Peagi sündisid perre lapsed. (...) Naine pühendus lastele ja pangalaenuga ostetud kodule. (.....) Isa viis suuremad lapsed koolivaheaja alguses puhkusereisile, seal see õnnetus juhtuski. Ei meest, ei lapsi. Rasedus katkes ja naine oli äkitselt üksinda, pereta, tulevikuta, tööta, oskusteta, mis arvesse läheksid.
Mis kaastunnet siin? Kahtlemata on kohutavalt traagiline kaotada ühes õnnetuses mees ja lapsed ning saada nurisünnitus takkaotsa. Aga - aga! Selles PMi vahendatud nutulaulus on puudu väga olulised asjad. Kuidas naine varjupaika sattus? Pangalaen pangalaenuks, aga ka pangalaenu korral on võimalik kodu müüa laenu katteks, taotleda üksikisiku pankrotti ja edasi elada. Olgu, ta oli laste ja mehe surma järel šokis ja ei suutnud kohe asju ajada. Aga kas polnud tal siis ka ühtki sõpra? Ei ainsatki sugulast? Ja kõik käis välgukiirusel? Maja müüdi tema selja taga nii maha, et mutt oli kogu aeg nagu udus? Olgu, oletame, et nii oli. Aga mis edasi sai? Seisis, käed taskus, tänaval? Tule taevas appi!
Selliste lugudega küll vaeste vastu mingit kaastunnet ei teki. Mulje jääb ikka nii, et äärmuslikku vaesusse satuvad need, kes ise sellise olukorra tekkele kas oma omaduste või käitumisega kaasa aitavad. Või on see mul äärmuslik ja ülbe suhtumine oma (hetkel!) turvaliselt positsioonilt?