Uus soolise võrdõiguslikkus volinik Mari-Liis Sepper arvab, et naistel võiksid olla karvased jalad. Või umbes nii täna loetu mulle meelde jäi. Okei, ma mõistan, et TEGELIKULT on selle taga veidi sügavam mõte (mida pealiskaudsed või "meest sõnast"-tüüpi inimesed muidugi ei viitsi tabada, sest nemad "arvestavad ainult öeldut, mitte mõeldut" Oinad!). A la, et naised peaks vabanema nende sugu puudutavatest kohustustest, mida ühiskond neile kaudselt peale surub. Et miks mitte võtta sama lõdvalt, nagu mehed. Jättes muidugi tõstatamata teema, et mehed on viimasel ajal hakanud endale tähelepanu pöörama määral, mille kohta veel 10a tagasi oleks "korralikud isased" öelnud pedevärk. Minu arust, kui juba sugude võrdsus teemaks võtta, siis peaks lagedale tirima ka loodusliku ja faktilise ja seega paratamatu erinevuse (ebavõrdsuse), aga miskipärast kõik need võrdõiguslased nii kaugele ei jõua. Või "me elame ebavõrdsuse keskel ja sellest pole mõtet rääkida, see on teada-tuntud fakt"?
Aga teema algusesse: niisiis, naised kasvatage jalakarvu, sest teil on see õigus. Tundke rõõmu sellest, kuidas see teid meestega samale pulgale tõstab (vähemalt millimeetri sinna suunas)... Aga ärge siis imestage, et miks meestel mingi "nõme teema on naiste jalakarvadega, ehkki need on ju normaalse nähtusena nii tavalised". Iluideaalid ja seksideaalid. Kuigi erandeid on alati (mulle ka meeldivad valged udemed naiste käsivartel;), on tendents selline, et karvane naine on OUT!!! Kuhu see Eesti riik niimoodi jõuab, kui "Brüsseli bürokraatia (mentaliteet)" oma kahtlasemat poolt hakkab siin peale suruma
Väi mes?
Kes tabab provotseerivat nooti ja kes tabab selle noodi suuna?