On’s kuidas on nende Lõpliku Tõe otsijate seas ka satanistidega, üldiselt kipun pidama tõeseks tõekspidamist Lõpliku Tõe kui sellise mitte-eksisteerimise kohta. Võiks ju öelda, et Universum on ükskõikne, loodus objektiivne ning inimeste maailm subjektiivsuse peale üles ehitatud. Kuid kas see võiks ollagi variant Lõplikust Tõest? Sellisest, mida adume Pimedusena ehk objektiivse tegelikusena, millest me kõike (tegelikult absoluutselt enamikku) ei tea? Ehk siis oleme leidnud positiivse väljundi sellega leppimiseks ning samm-sammu haaval tundma õppimiseks? Kui nii, siis – mida enamat me saaksimegi tahta.
Võiksime teha väikese kõrvalpõike ning tunnistades fakti, et maailm (meie maailm) on olemuselt ebaõiglane, peaksime küsima endilt, kas see on osake universumi üldisest ükskõiksusest? Ei tahaks nagu tõmmata joont universumi ja inim-maailma vahele, eirates fakti, et kogu meie maailm on osake universumist. Vastupidist väiteks jõuaksime „inimene on looduse kroon“-järeldusele. Seega – kuna kõik on sel moel alati eksisteerinud, siis peabki asi nii olema ning toimib õiglaselt. Millega inimene aga leppida ei taha, leiutades sellele „õiglusele“ seletuse – jumala. Kes on hea ja õiglane universumi ükskõiksuses ja ebaõigluses.
Aga kui jumal ei ole vaid subjektiivne enesepettus objektiivsuse seletamiseks, vaid osutub täiesti objektiivseks tegelikuseks? Siis ongi ta ju ükskõikne ja ebaõiglane. Ja vajaks arstiabi...
Niisiis pole lõplikku objektiivset tõde juba selle pärast et siingi on senini vähemalt kaks varianti õhus:
1. Universum on ükskõikne ja meie maailm materiaalne ja ainult
2. Jumal on olemas ja on olemuselt ükskõikne ja ebaõiglane.
Kui esimene variant on õige, siis on vaimlise paradiisi kummardajad oma elu asjata raisanud. Kui teine, saab satanist heameelt tunda vähemalt sellest, et pole olnud ebaõigluse poolel.
See kõik kõlab idealistlikult, kuid ühe inimliku järelduse saaks siit teha – eks mõlemad pooled tõlgenda ju Azazeli ja tema põhjust uhkuseks ühtmoodi kui inimloomuse hiilgavaimat näidet.
Lihtsalt seda kas vaimlisest hirmust hukka mõistes või siis egokeskselt vääriliselt hinnates.