„Laps peab kasvama kollektiivis“ (N.Krupskaja)
Usust, Lootusest ja Armastusest on kõik kuulnud. Paljud ka sellest, et tugevaim neist on viimane. Inimese karjaliikmeks muutmise koha pealt kohe kindlasti – võtmena kollektiivsesse südametunnistusse, mis omakorda on sotsiaalse teadvuse kujundamise põhialuseks.
Peter H.Gilmore on välja tulnud vastakaid arvamusi põhjustanud väitega, et satanistiks sünnitakse, mitte ei saada ega hakata. Satanismi filosoofias ei ole kohta valikute tegemisel, vaid inimene kas aksepteerib seda täielikult või mitte („...satanism ei ole mingi rootsi laud.“) Ei oska neid väiteid kommenteerida satanismi „vooludeks“ jaotavate satanistide seisukohalt. Suhtudes satanismi kui terviklikku religiooni, mille lihtsalt üks – olemuselt filosoofiline – lahutamatu osa on kaante vahele pandud, USA-s legaliseeritud ning mille olemus võimaldab teda hüvakäeraja järgijate poolt valitsevas maailmas avalikult kaitsta ning mida nimetatakse seetõttu „määratletud satanismiks“ – selle valguses on loomulik, et religiooni iga osa on võrdväärne ning järgijate poolt täies mahus aksepteeritud. Ja sündida satanistiks... Kui moraalikoodeksites pole midagi püha ning ainus reegel on reeglite puudumine, siis ilmselgelt on säärane ellusuhtumine õiglaselt mõistetav vaid äärmise eetika- ja õiglustundega sündinud inimesele, kes ühiskonna/avalikuse/valitsevate klasside poolt pealesurutavad reeglid (ehk moraali) on asendanud omaenda eetika ja otsustusvõimega, toestatuna täielikule vastutustundele ja -võimele.
Raske on leida seoseid omaenda teadvuse ja ühiskonnast pärinevate vahel. Kuhu tõmmata piir? Eriti kui ühiskondlik teadvus kui selline sulle tegelikult üldse korda ei lähe? Kas raisata aega kahtlemisele asjades, mis sind niiehknii ei huvita või püüda leida alateadlikult hetkega seoseid asjade vahel, avastamaks taas Suurt Vohavat Silmakirjalikust? Seda enam, et viimane igal tasandil sulle kõikjalt vastu vahib? Aga seoste leidminegi pole kerge, sest vohav labasus ületab tihti isegi satanisti kujutelmade piirid. Lihtne näide omast kogemusest– viimaste riigikogu valimiste eel kesikutele lisahäälte kindlustamine läbi „konstitutsioonierakonna kui kremli käepikenduse mahahääletamise“ oli selge ja läbinähtav samm igale mõtlevale inimesele. Kuid savipätsu sotsiaal-töökohtade kampaaniaga saavutatava odava populaarsuse tagant ette näha põhieesmärki - säärast kõntsa ja lihtinimese mõnitamist kui olid „järjekordadega labastamiskampaania“ fotode saamine – no ei langenud mu Uhkuse Deemon nii madalale, et seda ette aimata.
Kuidas siis seda piiri vedada? Nagu määratletud satanism ei ole satanismi „vool“ vaid üks lahutamatu osa satanismist kui tervikust, mis kuulub ja on mõistetav vaid „X-klassi“ sündinud inimesile, nii ei ole ka vahet, kas väljastpoolt johtuv teadvus esindab ühtainsat teist inimest või tervet inimgruppi/ühiskonda. Võõras teadvus ehk Ego on lihtsalt üks võõras asi. Kui seada sellele vastuseks iseendast johtuv TOTAALNE tolerants ja pluralism võõra Ego suhtes, ning samas NÕUDA omakorda samasugust tolerantsi ja sinu enda Ego väärtustamist võõraste Egode poolt - see tekitab iseeneslikult olukorra ja arusaama, kus sinu teadvus kattub ja kus ei kattu välisega.
On’s säärane tasakaal saavutatav?
Satanistile kindlasti.
Ühiskonna tasandil?
Mitte kunagi.
Miks?
Sest silmakirjalikus ei kao mitte kuhugi. DrLaVey räägib „suurimast, jumalikustatud, privilegeeritud Valest, mida antakse lastele emapiimaga...“ Ei ole juhuslik, et Ta silmakirjalikust mõjuvõimsaimaks ja suurimaks valeks peab.
Vaatasin hiljuti netist dokfilmi Londoni ICC-st (see on asjatundjate hinnangul destruktiivne kristlik kultus, kelle põhikiri näeb ette piibli järgimist igas pisiasjas, mis on legaliseeritud ka Eestis ning mida on mainitud MVO legaliseerimise loos). Uuriv ajakirjanik elas koos kultuse liikmetega ning, läbides indoktrinatsiooni, mille käigus juhtiv evangelist (s.o. nende pastor) üritas talle sisendana jeesusearmastust omaenese teadvusest johtuvalt tasandilt, jutustades vanajumala ning tema poja Jeesuse kahekõnest – nagu istuksid isa ja poeg kusagil õllekannu taga ning arutaksid maailma asju! Ajakirjaniku teadvus väljastas loomulikut signaali, et „vabanda – te soovite olla 100% piibellikud kuid räägite asju, mida piiblis ei ole!“
Niipalju siis sellest... aga nad on siin ja praegu ja tegutsevad legaalselt.
Tänane (nojah – see oli millalgi „tänane“) Raivo Raave kirjutis „Augustikuumus ja tumedad jõud“ on samuti ehe näide Võõrast Egost kantud silmakirjalikusest. Satanist võib seda tolereerida, nemad ei tolereeri sataniste ilmaski. Tegelikult olgem ausad – vahet pole mida kirjutan mina või mida kirjutab ühiskonna tasandil lugupeetud ja raamatutarkust täistopitud teoloog (loe: arvamusekujundaja) – igaüks räägib oma juttu ning „targem“ on see, kes suudab maksimaalselt ja rohkemgi veel pikkida oma jutu sise võõraid mõtteid ning tsitaate. Või on targem see, kelle seisukohad on „jumalikumad“? Kui nüüd see viimane on kriteerium, siis võin rahul olla – minu jaoks olen mina ise olemise peamine põhjus.
Kargas pähe selline loll mõte, et vohava silmakirjalikuse raames ei oleks midagi imelikku, kui näiteks järgmine kord, kui MVO või mõni muu satanistlik usuorganisatsioon/kogudus end legaliseerima läheb, võib ta kirjutada oma pühakirjade nimistusse ka kristliku piibli, lugeda vanatestamentliku saatana kujutise „objektiivseks“ (elik ingliks jumala teenistuses, kes viimase käske täidab ja näiteks Iiobit „kiusamas“ käis), uuetestamentliku „apostellikult subjektiivseks“ ehk mittearvestatavaks (elik „kes hiilib ringi nagu lõukoer“), juhtida usuasjade komisjoni tähelepanu asjaolule, et kui inimkond langes pattu (elik sõi keelatud vilja, hakates mõisma head ja kurja) ja hakkas mõtlema mõistetes HEA ja KURI (elik omandas silmakirjalikuse kuldse kunsti), siis satanistid ei kuulu selle inimkonna enamuse hulka, vaid „x-klassi“ (elik vähemuse hulka), kes mõtlevad samal moel kui inimkond ENNE pattu langemist ning on seega sellised, kui neid jumala näo järgi loodi.
Ja kõik oleks samamoodi korrektne kui hüvakäerajal.
Ning sama silmakirjalik.
Aga satanist ei ole silmakirjalik...
...ja loomulikult ei vihka meeleheitlikult kristlust. Olgu siinkohas must-valgel (või oleks õigem öelda valge-mustal? ) öeldud, et protestantlik kirik on parim, mida kristlikul maailmal on pakkuda. Ainuüksi kas või selle pärast, nad jutlustavad pigem hoolivust, mitte niivõrd allaheitlikust.