Satanism ei tunnista usku tunnetamisvahendina (Peter H. Gilmore).
Kui keegi arvab enese tunnetavat, ei tunneta ta veel nii, kuidas peab tunnetama (Paulus)
Tunnetus on teatavasti isikuväljendus tähistamaks sidet isiku ja jumala (Ego) vahel. Kelle Ego? Saatanlik Piibel selgitab, et vajades välist jumalat või mentorit, kummardab inimene seda jumalat ehk mentorit selle inimese loal, kes selle jumala lõi. Seega – selle (nende) inimes(t)e loal kes religiooni lõid. Olgu nad siis meie seas või ammuilma siitilmast lahkunud.
Iga hüvakäeraja usujuht edastab paratamatult jüngreile OMAENDA Ego jumala kujutisena, olgu siis ortodoksselt usundi põhidogmade raames või kui Ego on suurem ning antud raamidesse ära ei mahu, siis seda oma vajadustele (loe: kiiksudele) kohandades. On hämmastav, kuivõrd suur mõju on madala ensehinnanguga inimesile lahkõpetusil, põhjusena ilmselt vajadus NÄHA, mitte pelgalt uskuda. Muidu jääksid nad ortodoksse õpetuse raameisse. Et puust ette ja punaseks.
Kristlik Piibel ütleb, et „kellel on, sellele peab antama ja kellel pole, selt võetama seegi, mis ta arveb enesel olevat“. Otsene tunnetuse definitsioon. Seega, olemaks nõrga TUNNETUSEGA uskumaks, soovid sa NÄHA... Tulemus..? Eriti hea näide - hiljuti kusagil Venemaal hakkas üks endine liiklusmiilits jeesuseks...ja jüngreid tal jätkub, mainiti midagi 5000 kanti. Kristlik Piibel väidab ka, et kuidas sa saad uskuda seda, mida NÄED, sest Jumalat pole keegi iialgi näinud. Kuid nemad on õnnelikud – nad arvavad nägevat. Miks? Mida „õigem“ ja kindlamalt „pääsemist kindlustav“ usuvool (usulahk), seda rohkem põhineb nende haare lihtlabasel jüngrile sisendataval HIRMUL (elementaarselt „põrgupiinade“ ees), mille tasakaalustamiseks õnnetu jünger omakorda sisendab endale „õnnetunnet“, mis täidab teadvuse „õigel teel olemise“ lohutusega. Mis võib veel teha usujüngri õnnelikumaks kui Lõpliku Tõe tundmine? Tõde tegevat ju vabaks... (Saatanlikust Piiblist: Tõde ei ole kunagi kedagi vabaks teinud. See on nende [usulistest tõekspidamistest tingitud] eksiarvamus, mis toob neile vaimse vabaduse).
Tõde Lõplikust Tõest ei ole ka satanistile tundmata: satanist teab, et tõde Lõplikust Tõest on see, et Lõplikku Tõde pole olemas. On Pimedus, mida inimene alles hakkab aduma. Teadus on edusamme teinud inimloomuse lahkamisel valdkonnas, mis puudutab indiviidi vastuvõtlikust vaimseile ideoloogiaile ning ajupesule. Ja põhjused on täitsagi lihaliku loomuga („pea ehitusest“ kinni). Eks see lähe kokku Peter H. Gilmori üldistusega, et inimesi lihtsalt on kahte tüüpi – end vaimseks ja lihalikuks lõhestamist vajavaid ja seda mitte vajavaid. Esimesi on lihtsalt valdav enamus. Olete kunagi lesta suitsutanud? Mis jõud suudaks väärata kümnekonna „hüvakäelise“ kohta tuleva ühe „kurakäelise“? Satanistile on see probleemina võõras teema – Ego, keda ta „kummardab“, on 100% tema enda ego.
Satanism ei eelda kummardamist, vaid õppimist – sellest jutumärgid eelmises lauses. Kontekstis pole millegi kummardamine muud kui püüd leida objektiivne side kõiksusega ja kuna see on võimatu, täita tühimikud endas ja püüda täita teistes silmakirjaliku enesepettusega.
Kontekstis on õppimine seevastu enese seadmine omaenda subjektiivse universumi keskpaika ja püüd leida sealt objektiivseid vastuseid ümbritsevale, end mitte pettes ega petta lastes.
Kui Egoga – välisega ja mitte välisega - näikse asjad selged olevat, siis kuidas suhtuda tunnetamisvajadusse? Palju lahkarvamusi ning tüli on see põhjustanud varemalt ning põhjustab siiamaani. Ja mitte ainult hüva- vaid ka kurakäerajal. Hüvakäerajal on asi selgesti jälgitav johtudes kristliku piibli Uues Testamendis apostel Pauluse sellekohastest kirjutistest – ta manitseb otseselt, et „tunnetus teeb suureliseks, kuid armastus ehitab“ – seega ära taha, mida sulle pole antud, ära upita end kui oled küündimatu, vaid lihtsalt usu alandliku meelega ning edasta seda hoiakut ka teistele.
Seega armastus ehitab mida? See on – edestab usukuulutust.
Mis on armastus? Kristlikus kontekstis – „tee teisele, mida sa tahad, et sulle tehtaks“ ehk siis „armasta ligimest nagu iseennast (nagu Jeesus meid on armastanud)“. Inimene aga ei ole kõikesalliv ja kõikiarmastav. Seega on tegemist käsuga jääda rangelt ortodoksseks ja määratletud usudogmade piiridesse, seades samas ka eetilised alused usu „kuulutamiseks“ (s.t. võtme inimloomusesse).
Tegelikult – tuleb ju tuttav ette, vaadates CoS-i poliitikat? On’s neil õigus? Hüvakäeraja lahkusulised peavad Metsaliseks katoliku kirikut ja Suureks Hooraks nende jumalikustatud inimest Neitsi Maarjat! Jah – seegi „privileeg“ on Põrguisandalt ära võetud. Ehe näide, kuhu russelite ja mäkiinide piiritu ego on kasvanud ning mis sellest välja on tulnud (Jonestown’ist ei maksa vist üldse rääkida). Paavst on ju Vatikanis ikka alles aga mida see üldises usuhulluses muudab?
Noh, ja – CoS jääks ka alatiseks alles, aga kuhu jõuaks satanism – pean silmas määratletud satanism (sic!)? On ilmselge, et Peter H. Gilmore ütlus selle kohta, et mingi ülemaailme satanistlik võim on fantastika, on midagi, millele see „mitteliitunute liikumine“ oma eksistentsi rajab – nagu kilogrammi või meetri etalon kindlas hoiupaigas, kaugel meist kuid siiski igapäevaselt kõigi poolt rakendatav. Üks on selge – kui satanistid kordaksid lõhestunud hüvakäeraja vigu, oleks see satanismile kui filosoofiale kadu – mitteliitunute liikumine, kelle liikmed ei näeks enam võimalust „liituda“ määratletud filosoofiaga, ei liiguks kuskile, sest kõik „liikmed“ liiguksid isesuunas.
Seda nimetatakse Browni liikumiseks.
Seda enam, et „inimressurssi“ (vastik väljend!) ei jätkuks – tõelised satanistid on inimkonnas karjuvas vähemuses. Satanism tuli avalikkuse ette, et jääda, kuid satanistid, kellede ego kasvab väljaspoole määratletud satanismi piire, võiksid eneselt küsida, kas satanism tähendab neile subkultuuri ja oma väljaarenemata ego upitamist või teistidena on nende näol tegemist lihtsalt mingil moel judeo-kristlike hereetikutena (nagu väidab Gilmore).
Niisiis vastavalt väljaarenenud ego puudumine või võõra välise ego kummardamine tõstatab küsimuse, mil määral on end satanistiks pidava inimese usk seotud määratletud satanismi filosoofiaga (mis peab end ju usundiks), vaatamata sellele, et usk tunnetamisvahendina tunnistamist ei leia?
Esimesel juhul võiks vaadelda kujunenud isikuväljendust kontekstis „inimene versus ühiskond“, teisel puhul kontekstis „inimene versus väline jumal(us)“. Ehk siis esimesel juhul on väliseks mentoriks ühiskondlik arvamus („...sest kogu maailm ootab ometi väljavihastamist“ – P.H.G.), teisel juhul hüvakäeraja ideoloogiast johtuv „hea“ ja „kurja“ vahekord (või vastndumine). Mõlemad nii ebasatanistlikud kui olla saavad. Kuid üks asi väärib mainimist – nii Dr.LaVey kui Peter H. Gilmore töödes on küllalti arukalt jäetud määratletud satanismis „mängumaa“ sessinases vahettegemises küllalti avaraks ja paindlikuks – ei tõrjuta sataniste, kelle jaoks ideaalne ja hästi tehtud pilt välisest mentorist on vaid suurepäraseks rituaalide mõtestamise vahendiks, seega tunnetamisväljundiks rituaalkambri seinte vahel ning samas aktsepteeritakse täiel määral rituaale mittevajavate satanistide pragmaatilis-filosoofilist maailmavaadet.
Kokkuvõtvalt - kuidas siis tõeline satanist „tunnetab“, johtudes sellest, et määratletud satanismi filosoofia tema usku tunnetamisvahendina tegelikult ei tunnista?
Väga lihtsalt – klausel „tunnetus teeb suureliseks aga armastus ehitab“ omab tõetera, seega – kuna satanisti jumal on tema enda Ego, siis – „enesehinnang teeb suureliseks, aga enesekriitika ehitab“.
Sest eks ole ju halastamatu enesekriitika satanisti enesearmastuse (ilma milleta ei saa tõeliselt armastada ka teisi) esmane põhinõue? Kuidas muidu saaks tõeline satanist täita põhinõuet olla vastutusvõimeline vastutusvõimeliste ees, kui esmane vastutusvõimeline isik, kelle ees ta peaks nagu olema vastutusvõimeline, ei ole tema ise?