Jaah... siin nüüd minu kaasarääkimine kohe kondlasti katkeb. Igasugusest wiccast ei tea tuhkagi ja ega ausalt öeldes väga ei huvitagi.
Mis ei välista, et see asi päris huvitav ei võiks olla.
Igaüks tegutseb ilmselt omist lähtekohtist, tunnetest ja kogemustest lähtuvalt.
Kas vahe tuleb sisse eesmärgipüstitusest? Eesmärk pühitseb abinõu, seega kui eesmärk kirjutab ette ka sääraste tumedate jõudude kaasamise, siis peaks olema asi põhjendatud?
Kui eesmärgiks on vaid enese rahulolu, siis aitab ka küünaldest, kassist ja ..muudest sõbralikematest tegelastest..
Äkki on nii, et igaüks kasutabki neid jõude, milledes veendunud on, olgu nad siis nii rasked taltsutada kui tahes?
Üks uudishimulik küsimus - kas keegi siinkirjutaniust on näinud, kuidas kass NÄEB kedagi, keda sina ei näe, kuid kelle kohalolu on sel hetkel (füüsiline) reaalsus? Mina olen. Kuni selleni mulle kassid vaid väga meeldisid, sellest hetkest usaldan neid täielikult.
Reaalsus.