Esiteks alustaks mõiste endaga. Mitte keegi ei kasutanud ametlikul tasandil sõna 'satanism' enne A.S.LaVey'd, kes asutas 1966 aastal Ameerika Ühendriikides "Saatana Kiriku" ja nimetas seal praktiseeritavat satanismiks. Üsna kindlalt oli satanismi praktiseerijaid ka varem, sest ükski asi ei teki tühjale kohale, kuid ilma raamfilosoofiata oli tegu vaid üksikute uitajatega, kelle kaootilist struktureerimata maailmavaadet ei saanud veel religiooniks ega filosoofiaks nimetada. Ilmselt valmistas ühiskond end LaVey poolt loodud uue julge mõtteviisi jaoks ette juba Prantsuse "Culte de la Raison"i aegadel, kui hakkasid levima sekulaarne humanism ja religioossel baasil ateism, mis erinesid ju sajandeid ja sajandeid valitsenud paduusklikust maailmavatest drastiliselt. Seega jäigalt ja ametlikult väljendades on mõiste 'satanism' loojaks ja avalikkuse ette toojaks A.S.LaVey, kellel oli vaja nimetust, mis padukristlikus ühiskonnaks suudaks piisavalt shokki ja elevust tekitada, et saadud tähelepanu najal ka püsivamalt filosoofia tasandil "ellu jääda" ja kellel oli sellega ka õigus defineerida ja sõnastada uue mõiste sisu, mida ta ka oma mitmes teoses ja kirjutises on teinud. 'Saatanlik Piibel' on hoolimata LaVey surmast ja möödunud aastakümnetest siiani modernse/ratsionaalse satanismi selgroog ja lävepakk paljudele 'algajatele' ületamiseks edasiste sügavamate uuringuteni. Nagu ka teiste religioonidega, nii ka satanismi puhul oleks kena ja loomulik, et seda defineerivad satanistid, mitte isikud väljapoolt. Veel vähem isikud, kellele on omased sügavad anti-satanistlikud tõekspidamised, nagu pahatihti kipub juhtuma. Seega satanismi puhul oleks õiglane selle tähendust küsida satanistilt eneselt ja mitte minna satanismi vaenlase hoovile vastuseid nõudma. Satanismi lühida definitsiooni juurde tuleme hiljem veel tagasi.

Teine murepunkt kipub olema mõistmatus, miks tahavad satanistid end sedavõrd negatiivse sõnaga nimetada. Aga kustkohast tuleb seesama negatiivne taust? Ja mis on täpsemalt see negatiivne taust? Kas tõesti vaid ebamäärane lapsepõlvest külge jäänud veendumus, et Saatan on paha, jumal on hea? Ja kas ikka on kellegi teise arvamus nii oluline, et lasta sellel aheldada ja kontrollida oma mõtlemis- ja otsustusvõimet? Kõige lihtsam vastusevariant oleks muidugi kõik "süü" surnud mehe, tema edevuse, kuulsusjanu ja vaikute kaela ajada. LaVey tõi selle mõiste avalikkuse ette, las tema ka vastutab. Teised satanistid lihtsalt kasutavad väljendit, mis on juba olemas, mis on aastakümnetega arenenud, paika loksunud, mida nad ise pole välja mõelnud ja mille loomisprotsessi nad seega ka kaitsma ei peaks. Kuid sellegipoolest jääb alles küsimus, miks tehakse vabatahtlik valik end satanistiks nimetada ja seega end Saatana kujuga siduda, mis pealiskaudsetes inimestes või selle kuju konkreetsetes vastalistes tekitab üksnes negatiivseid reaktsioone. Esiteks ei saa üht globaalset religiooni/filosoofiat lihtsalt niisama ümber nimetada ja satanistidel puudub absoluutselt ka vastav soov. Teiseks, Saatana kontseptsioon ei ole kristluse ainuomand, et me peaksime just selle oma seisukohtade aluseks võtma ja sellest lähtuvalt teda üdini negatiivseks pidama. Mis siis, et kristlus on nii levinud, mis siis et selle seisukohad on imbunud Euroopa kultuuri sügavaimate juurteni. Sel hetkel kui inimene teadvustab, et ta on satanist ja ei keegi muu, ei saa ta enda üle otsustada mitte-satanistide arusaamade kohaselt (mida ta küll aga võib mõista). Sel hetkel hakkab ta ise defineerima, mis on satanism tema jaoks ja ainus võimalus küsida MIS ON SATANISM, on küsida seda tema enese käest. Käesoleval ajal on islam lääne ühiskonnas üsna negatiivse alatooniga, kas tuleb kellelgi pähe minna ja soovitada, et moslemid oma usu ümber sõnastaksid. Ja kas see ümbersõnastamine muudaks islami olemust või mitte-moslemite suhtumist islamisse ja moslemitesse?! Ei! Ühel religioonil (ja selle religiooni otsese mõju all olevatel ilmalikel instantsidel) ei tohiks olla mingit ütlemist teise religiooni ja selle järgijate suhtes. Kahjuks kipuvad inimesed jätkuvalt arvama, et see mida nemad "teavad" või usuvad maailma ja teiste inimeste suhtes, on see õige. Satanismi kiputakse pidama negatiivseks, halvaks, kurjaks. Ja kolmandaks, satanism provotseerib stagnatsiooni, mille kohta on ka Saatana Kiriku poolt tulnud vihje, et nimetus satanism valiti puhtalt piirkonna kultuuri eripäradest lähtuvalt. Teistssuguse religioosse taustaga kultuurides on kehtivate normide vastaliseks ja kahtluse alla seadjateks hoopis teised mõisted ja nimed ning kui aus olla, siis sealkandis oleks täpselt samasuguse kandva filosoofiaga liikumine loodud hoopis teise nimetuse all.

On inimesi, kes ütlevad, et satanistid ei tea, millega nad mängivad. Et maailmas on tegelik, reaalne Kurjus. Et Saatan on reaalselt olemas, et tema ongi Kurjuse Personifikatsioon. Kuid millise taustaga (koduse kasvatuse, ühiskonnaga) on needsamad üliveendunud kuulutajad? Ilmselt vähem või rohkem kristliku, seega nende jaoks ongi Kurjusel vaid üks ülim nimi- Saatan. (Ei tahaks küll kristlust nii palju nimetada, kuid just see religioon ja selle fanaatilisemad esindajad kipuvad arvama, et nende püha kohustus on Saatana vägedega võidelda ja kelle tõttu satanismil ongi sedavõrd palju murepunkte, mida ei saa ignoreerida ja mida peab lahendama.) Satanist ei eita kurjust, satanist ei eita ka headust, nende mõlema eksistentsi inimeses eneses. Ükskõik kumma poole meelevaldne eitamine, mahasalgamine tekitab psüühikale ja vb ka tervisele keerulisi tagajärgi. Kuid Saatana kuju defineerime me siiski ise, mitte ei lase endale ette dikteerida kellelgi teisel. Siinkohal tuleb mainida, et teistlike/religioossete ja filosoofiliste satanistide seisukohad erinevad Saatana tähenduses ja omadustes täielikult. Kui viimaste jaoks on Saatan peamiselt sõnademäng, abstraktne mõiste, idee, psühhodraama subjekt; judeo-kristlik arhetüüp, millele on omistatud teatavad inimvajadusi väljendavad, kuid sellegipoolest põlu all olevad omadused; siis teised eeldavad ka teadvusliku entiteedi eksistentsi ja maagiliste jõudude olemasolu. Miks satanist tahab olla nii negatiivse nimetuse kandja? Kuid tema jaoks ei ole see ju negatiivne, vaid pigem positiivse ja negatiivse võrdne tunnistamine ja kooskõla ning kelle muu arusaamade järgi elada, kui mitte enda? Mõiste satanism ja tähendused selle mõiste taga on satanistide endi loodud, see kuulub meile ja meie määrame, kas see on positiivne või negatiivne mõiste. Selles valguses tekib üsnagi kummaline tunne, vaadates satanismi vaenlasi, kes agaralt üritavad maailmale jutlustada satanistide kurja ja ühiskonnavaenulikku olemust.

Satanistide endi seas levivaid (ja seega arusaamadena absoluutselt tõeseid) väiteid satanismi kohta leiate SIIT.

jMortis

Lisaks veel mõned valitud tsitaadid Carl Jung'il, mis ehk pakuvad huvi:

"If the name Lucifer were not prejudicial, it would be a suitable one for this archetype [the Self]."
(vol. 9 i p. 567)

"It is also worth noting that Lucifer, the Morning Star, means Christ as well as the devil."
(vol. 9 ii p. 192)

"Therefore Lucifer was perhaps the one who best understood the divine will struggling to create a world and who carried out that will most faithfully. For, by rebelling against God, he became the active principle of a creation which opposed to God a counter-will of its own."
(vol. 11 p. 290)

"The growing darkness reaches its greatest intensity on the day of Venus (Friday) and changes into Lucifer on Saturday."
(vol. 13 p. 301)

"...the inner voice is a "Lucifer" in the strictest sense of the word, and it faces people with ultimate moral decisions without which they can never achieve full consciousness and become personalities."
(vol. 17 p. 319)

"With him God does not only contain love, but, on the other side and in the same measure, the fire of wrath, in which Lucifer himself dwells."
(vol. 18 p. 1654)

[mõned satanismiks kuulutatud ja tegeliku satanismi alaliigid]

Need on vaid mõned enimtuntud ning praegu enimaktsepteeritavad satanismi harud. Mõned ei olnud küll päris satanistlikud, kuid vanad süüdistused kestavad kaua. Probleem on selles, et selle religiooni tüüpe järgivaid inimesi on tembeldatud kriminaalseteks ja neid on süüdistatud samades asjades, millega väga vähesed negatiivsed grupid hakkama on saanud. Üldine mittemõistmine võib juhtida paljud paganlikud ja okultsed grupid taas põranda alla ning teha enamiku inimeste elu raskeks - nende elu, kes proovivad olla oma usus avalikud.