SAATAN

 

1 Saatana kuju tekkimise pöhjused, ajalugu. Saatan ja Iisrael


"Saatan" on sündinud Israeliitide religioossest maailmapildist. Ta kuju arenes koos Iisraeli kultuuri arenguga ja polnud kohe selline, nagu me teda täna tunneme. Alguses polnud JHWH ("Jahwe", heebrea:”Olen See Kes Olen”) ainuke israeliitide jumal. Poliitilistel pöhjustel sulavad nad kokku ja tekkinud monoteism stimuleerib israeliitide identiteedi tekkimist. Nähakse rahva ja jumala vahelist püha sidet ja seetöttu nähakse endid nüüd ka kui väljavalitud rahvast. Samas nad ei näe ennast eliidina, kuna see side pole kindel ja nad on seda ainult Jumala armust, mida tuleb pidevalt vöita, omada, aga igaveseks ei saa. Jumala valik on äraseletamatu, seepärast ripub Iisrael pidevalt Jumala küljes ja hoolitseb selle eest, et see side ei katkeks. Ja see tähendab eelköige seda, et hoolitsetakse ajaloo eest. St nad näevad ennast rahvana, kes on truu oma ajaloole. Mis neil lineaarselt tulevikku areneb ja mitte tsükliliselt kordub, nagu siiani teistel see oli.

Nii, ja nüüd on ju loogiline, et igaüht kes seda püha sidet kuidagi ohustab, tuleb hävitada, sest muidu hävitab Jumal kogu Iisraeli riigi. See side poliitika ja Jumala vahel on väga ebastabiilne ja et tasakaalu säilitada peab riigivöim rahvast rusikas hoidma, et ta oma homogeensuse säilitaks ja ei tekiks mingeid lammutavad jöude. Järelikult - köik ohtlikud elemendid tuleb riigist eemaldada. Esimesed sellised lammutajad olid prohvetid, kes alati aktiivselt töde välja ütlesid kui kuskil mingi ebastabiilsus tekkis, nagu söda, rahutused jne. Need olid inimesed, kellel olid suured vöimed sakraalses maailmas (religioon) ja seetöttu ka suur möju poliitilikale. Nad astusid mitte riigi vaenlaste vastu välja, vaid kritiseerisid ja tegid vigade eest vastutavaks oma rahva esindajaid. Nad olid köige vööra vastu, mis väljaspoolt Iisraeli sündinud on: jumalad ja kultuurid. Nemad nägid israeliitides väljavalitud rahvast.

Ajaloo arengu käigus hakkab heterogeensus tähendama sama mis “vööras”. Need heterogeensed elemendid, ehk vöörad jumalad ja kultuurid on heebreaa keeles “Saatan” ja tähendavad seega ohtu Iisraelile. Kuni 1000 aastat enne Kristust oli “Saatan” söna mis ainult kirjeldas ja sellega ei seostatud mingit olevust. (Seepärast kirjutasin siia väikse tähega.) Hiljem seostatakse teda ühe ingliga. Alguses nagu selleks, et äraseletada möned täiesti äraseletamatud sündmused, mis ei saa seostada Jumala tahtega. Siis interpreteeritakse Saatanat kui “Jumala Abistajat”, kes inimesed patuteele töukab ja nende usu proovile paneb.

Saatana figuur muutub jälle, kui möned radikaalsed israeliidid tahavad Iisraeli puhastada “saatanlikest” elementidest. St toimuvad puhastused oma rahva seas. Samas Saatan pole mingi loom sarvedega, kapjadega, vaid körgelt intelligentne ingel, üliinimlik olevus, kes ohtlikum ja vöimsam on kui riigiväline vaenlane. Need saatürlikud elemendid saab ta, kui kreeklased vallutavad Palestiina. Kui kedagi oli vaja Iisraelis diskrediteerida, kas ühte isikut, vöi gruppi, nimetati neid satanistlikeks ja siis vöis neid südamerahus vangistada, hävitada ja seda ilma mingi seletuseta. Ja samas polnud isikuid ja gruppe, kes oleksid vabatahtlikult ennast satanistideks pidanud. Sest kuna Saatan tähendas neile “keegi teine, vööras”, ei olnud vöimalik temaga identifitseeruda. Saatan polnud mingi mytoloogiline olevus kuni Aleksander koloniseeris Palestiina ja hellenism levis ka Iisraelis.

Oletatavasti pörkub Israeli monoteism siis esimest korda sellega kokku, et Jumal pole köikvöimas, köiketeadev, sest kurjus eksisterib. Lisaks levib ka Zoroastrism, üks dualistlik religioon Iraanist. Saatan on siis persoon kellega saab ära seletada kurjuse eksistentsi. Palju vöimu talle ei anta, kuna ta oleks siis Jumalast tugevam.

2 Satanismi tekkimine ja ristiusk


Ristiusu ajal kasvab Saatana tähtsus. Saatan on nagu liivakübeke, millest saab pärlmutter, kuna teda on vöimatu eemaldada, saab aga ennast kaitsta - omaenese mahlaga kasvatada liivaterast pärlmutri. Pealegi möjub selline halb-paha jaotus väga dünamiseerivalt möttele ja keele arengule. Areneb kirjandus. Hakatakse kasutama universaalseid möisteid. Saatanaga tuleb ellu sisse dünaamika, mis pörkub kokku stabiilsete staatiliste süsteemidega. Inimesed ja grupid kes selle dünaamika enda isiklikku arengusse integreerivad. Sellised tegelased tunduvad teistele kohe heterogeensetena, ehk vöörastena, satanistlikena.

Kui ristiusk tekib, siis kasutavad kristlased tegelikult Saatana printsiipe, et ennast Iisraeli juurtest emantsipeeruda, et enda grupiidentiteeti luua. Alguses on ristiusk veel ohustatud, kuna ta ei olnud konkreetse riigivöimuga seotud ega toetatud usk, aga samas tahtis ta ka kuuluda väljavalitute hulka, nagu israeliitide usk. Seetöttu radikaliseeritakse Saatana pilt. Esimest korda ilmub Saatan isikuna Jeesusele körbes uues Testamendis ja annab möista, et ta on profaanse maailma valitseja, mille vastu Jeesus ei vaidle. Vb et Kristusest oleks peaaegu et satanist saanud, kui ta oleks reaalne persoon ja kuna ta vöitleja ja hereetik tegelikult on, sest ta israeliite kritiseeris ja neile nö “vööras” on, ehk heebreakeeles “Saatan”, aga seda ainult juhul, kui ta poleks "jahvetanud" pidevalt. Sellele möttele viitab just see moment, mil Saatan ilmus körbesse, et suunata tähelepanu vöimalusele, mis vöiks avaneda, kui aeg kunagi selleks küps oleks. See aga ei tähenda, et Saatan ainult kristlusesse kuulub, vöi Iisraeli kuna ta tänu israeliitide kultuuriarengule sündis.

Ristiusu fenomen seisneb veel selles, et ta siiski kasutab oma vaenlaste vastu köiki neid meetodeid, millega neid endid taga aeti. Nagu ka blasfeemia, kahtlased tseremooniad ja praktikad, rituaalne mörv, eriti laste mörv ja kannibaliss. See strateegia areneb, mida enam areneb ristiusk üheks ühiskonna poolt aktsepteeritavaks institutsiooniks. Ja kui ta 1000a. peale Kr. Euroopas vöimul on, leiab ta ideoloogilised pöhjused, töestused, meetodid, et köik segavad vähemuslased alla suruda. Nii juudid, nöiad kui gnostikud olid nende standardsete süüdistuste ohvrid.

Kristlikus liikumises nagu näit. katoliiklus on antisemiitlike tendentse. St. kunagine israeliitlaste hirm vööraste ees pöördub nüüd nende endi vastu. "Heterogeenne" on kristlastele mitte ainult kõik juudilik, vaid ka “lihalikud patud”. Selle tagajärg on, et kogu rahvas kardab kuuluda “mustade lammaste” hulka ja sellega sattuda kurjuse poolele, kurjuse kätte. Keskajal, mil karistused eriti julmad olid, tekkis see soov midagi halba teha just protestist. Teha midagi, mida kirik ei luba, midagi mis aitaks tükikese vabadusest tagasi vöita. See polnud aga veel saatanism ja antikristlus, vaid tahtmine midagi kurja, vabaduse-maitselist teha. Tahetakse vabatahtlikult piire ületada ja kogeda heterogeensust. Mingit sympaatiat Saatana suhtes polnud, oli aga praktiline suhtumine temasse - allakirjutada pakt Satanaga, et midagi saada.

Alles renessansiga tulid olulised muudatused. Humanismiga oli vöimalik täiesti uus inimese kui individuumi interpretatsioon. Toimus nö “kurjuse psühhologiseerimine”. Saatanast tekkis uus pilt. Ta pole enam ainult mingi hall kurjuse eminents, kellega punti sidumine tähendas mingit ohtu väljaspoolt. Teda mõistetakse nüüd, kõigi humanistlike reeglite järgi kui individuumi, kui revolutsioonilist arhetüüpi kosmilise nö despootia vastu.

3 Saatanakummardajad

17s. Prantsusmaal, oletatavasti Ludwig IV valitsuse ajal, toimuvad kristlike riituste sarnased esimesed “Mustad Missad”. Kuidas seletada seda nö tagasikäiku. Mustad Missad on katoliku kiriku missade karikatuur, mis pole ka otseselt religioossed, vaid on seotud mingi profaanse kasuga. Koketeerimine tabuteemadega, nagu Marquis de Sade seda tegi, on väga inimlik. Ratsionalistlik Valgustusaeg on hea aeg teaduste arenguks, samas inimeste emotsionaalsed vajadusi ei rahuldata. Hiljem kirjutab Anton Szandor LaVey, et inimene vajab rituaale, fantaasiat et völutud olla ja et psyhhiaatria on kõige positiivsuse juures varastanud inimestelt ime ja fantaasia, seda mida varem religioonid andsid.

18s. inglismaal tekkivad “Hellfire Clubs", nö kõrgemast seltskonna meesteklubid.

Kuigi “saatanlik Paradigma” on ristiususga Euroopasse transporteeritud on “saatanlik” teoretiliselt vöimeline igas kulturis arenema.

Alates 17s. arenevad kaks “saatanliku” teed: Saatana kummardamine ja eksplitsiitne satanism. Saatana kummardamine on keskaja ristiusu produkt. Nii Jumal kui ka Saatan kuuluvad sakraalsesse maailma. 19s. on saatanlik fenomen Euroopa kirjanduses. Missad olid teoreetiliselt olemas, praktiliselt aga töestamatu ja ilmselt ei mõjutanud satanismi. Esimest korda tuli kasutusele sõna “satanism” seoses Lord Byroniga. Ta enesekaitseks luuletas kokku, et kuulub Shelleyga “Intsesti Liigasse” ja asutas “Saatanliku Luulekooli”. Samas Byronile ei meeldi saatanliku ohvri rolli mängida. Ta teeb endast ise, oma elust ühe kunstiteose ja ületab kõik tabud. Ajal kui hea ja halva piirid uduseks muutuvad, kujuneb välja satanism, mis pole ilmtingimata reaktsioon seltskonnale, maailma korrale. See on indiviidi hoiak kollektiivi ja tema normide suhtes. Selles möttes tohiks Lord Byronit esimeseks töeliseks satanistiks pidada.

Saatana kummardamine on vöimalik ainult ristiusu raames ja see tähendab, et see on osa ristiusust, mis ristiusku aktiveerib ja talle väga kasulik on. LaVey satanism on hoopis teine tee ja sellel pole Kristusega mingit pistmist.

Kokkuvötteks: alati kui mingi systeem, kultuur hakkab stagneeruma ja tema moraal, traditsioon üritab pidurdada vajavat ravi, ilmuvad hereetikud ja süüdistavad vana korda ja üritavad tuua sisse muudatusi. Saatan kosmilises möttes on natuur, loodus. Universum pidevalt muutub ja toimub evolutsioon. Nn agent, kes neid muudatusi toob on see, mida “saatanlikuks printsiibiks” nimetatakse. Hereetikud orienteeruvad vabadusele. Satanist olla tähendab tahta provotseerida.

4 Satanismi autonoomsus - pole juudi-kristliku kontekstiga seotud, LaVey


LaVey "Church of Satan" (CoS) on esimene satanistlik organisatsioon, millel pole kristliku religiooniga midagi ühist. Kindlasti oli situatsioon selleks küps, et organisatsioon luuakse; kui mitte LaVey, siis keegi teine oleks seda kindlasti teinud ja vb vähem selleks sobiv tüüp. LaVey oli esimene, kes satanismi kui mittekristliku ja mittereligiosse kontsepteeris. Idee oli integreerida Saatan kui heterogeensuse arhetüüp, st “teine/vööras”. Saatana interpretatsioon kui arhetüüp toob endaga olulised muudatused: Saatan pole enam miski väljaspool inimest, vaid symbooliseerib inimese loomulikke omadusi ja seetöttu on üks inimese enda aspekt. LaVey satanism on ultimatiivne, teadlik alternatiiv karjainimesele ja institutsionaalsele mõtlemisele. Non-konformism. Satanism on inspireeriv, arendab inimeses välja tema tugevad iseloomujooned ja on produktiivne. LaVey satanism on elu jaatav, humoorikas ja seisab väljaspool head-halba. Tema satanism on ülemineku aja, postmodernne satanism, mis ei täitnud tekkinud vaakumi, kuna sakraalsusest jäi puudu. Ristiusk juba ammu ei täida oma rolli ja pole see ainus öige tee, aga tema loodud moraalsed normid, konventsioonid mõjuvad ikka veel. LaVey satanism on esimesel pilgul vb triviaalne, samas tegelikult väga sügav. Kui Saatan representeerib loodust (profaanne), siis on Saatan ka üks inimesele omane aspekt. Ja kui Jumal (sakraalne) kui externne olevus meile enam midagi ei tähenda, siis on inimene ise Jumal ja sakraalne muutub inimese internseks probleemiks. St inimene vastutab ise oma tegude eest ja religioon on enese vormimise, loomise tööriist, maagia. LaVey satanism on religiooni ja psühhiaatria vahel, selline “rituaalne konstruktivism”. Köige olulisem aga et kogu selle LaVey kontsepti taga seisab non-konformistlik (heterogeene) kreatiivsus ja mitte dogma. Oluline on kreatiivsus, syntees, mis seltskonnal peeglit ees hoiab. Ühiskonna hirmu satanistide ees nimetas LaVey “sotsiaalseks masohhismiks”. Sest sinna mida ei tunta, projetseeritakse fantaasiad ja soovid. Mida aga meediad meelsasti sugereerivad. Teatud tingimustes vöib see pöhjutada massihysteeria, vt. "satanic panic”.

Alguses oli Saatana figuur mingi systeemi instrument võõrate elementide niveleerimiseks. Tuhanded aastat hiljem kasutatakse teda enese initseerimiseks. Teisel pool aga areneb eraldi saatanakummardajate liin omaenda dünaamikaga. Satanismi juured on Iisraelis, kus võõras oli sama mis vaenlane ja polnud mitte mingi bestia, vaid üliinimlik olevus.

Kokkuvöttes on eksplitsiitne satanism Lord Byroni ja Anton LaVey konstiueeritud. Üks (ennast) loov isiksus on heterogeenne. Saatan on kui etikett ja esteetiline stimulatsioon üksikute isikute enesejumaldamiseks. Üks eksplitsiitne satanist ei taha kristlikust religioonist inspireeritud Saatana kummardamist, sest ta näeb ennast ise Saatana kujulisena. Ühiskond üldiselt kujutab endale ette, et satanism on see, mida meediad levitavad ja ootusi rahuldavad, mis teatud symbolitega seotud on. See fenomen liigub massipsühholooga nivool. Selline pilt satanistidest on tulemus mitte satanistide ja teiste interaktsioonist, vaid on üks peegeldus, kus ühiskond ise ennast ära tunneb.

5 Hinduism, ekvivalentne satanismile, Aghora-öpetus, Vasaku ja Parema Käe Teed

Satanismile lähedane on Aghora tantra kool. "Ghora" (Sanskrit: "Pimedus") ka "Tühjus", “ei miski” vöi "Ignorants". "Aghora" seevastu on vastupidine. Üks Aghori jaatab maailma, röömu ja ka kannatusi. Ütlevad et tõde ei saa leida, teda saab vaid leiutada. Aghori on Vasaku käe tee ja on söltumatuse ja individuaalsuse tee, väljaspool head-kurja, tema ainuke vaenlane on ignorantsus ja tema eesmärk on inimese potentsiaali arendamine, eneseteadlikkusega, tähtis on huumor: antinomism (seaduste vastu), apotheos (eesmärk - enesejumaldamine ), individualiteet (apotheosini tahtejöuga), initiation (öppeprotsess, kuna apotheos pole staatiline, vaid dynaamiline), maagia (muuta oma ümbrust vastavalt tahtele, kui initsiatsioon seda nöuab). Parema käe tee on eneseteadlikuse ületamine.

6 Kokkuvöte


Satanism on muutunud sõltumatuks judeo-kristlikust maailmapildist ja saab eksisteerida ka peale postjudeo-kristliku aega. Ka vasaku käe fenomeni uurimine näitab, et tulevikus pole Jumalat väljaspool meid endid. Siiani on maailmas prevaleerinud parema käe tee (ristiusk, islam, budhismus, judaism), religioonid mis olid kõva korra eest. Nüüd on aga aeg küps, et vasaku käe teed mööda minna.

 

koostanud: mina

 

kasutatud kirjandus:

Fred Adam / Greg Laughlin: Die fünf Zeitalter des Universums: Eine Physik der Ewigkeit, München: Deutscher Taschenbuch Verlag, 2002 Andro: Tantra: Ein Leben. Die geheimen Rituale des Dhyani-Buddhas, Lübeck: Bohmeier Verlag, 2000 Georges Bataille: Theorie der Religion, München: Matthes & Seitz Verlag, 1997 Bellinger, Gerhard J.: Knaurs Lexikon der Mythologie, Augsburg: Weltbild Verlag, 2001 Rudolf Bultmann: Das Urchristentum, Düsseldorf: Patmos Verlag, 1998 Ulrich Karl Dreikandt: Schwarze Messen, Frankfurt am Main: Suhrkamp Verlag, 1994 Stephen E. Flowers: Lords of the Left-Hand Path: A History of spiritual Dissent, Smithville, Texas: Runa-Raven Press, 1997 Frater Eremor: Im Kraftstrom des Satan-Set, Berlin: Second Sight Books Verlag,2000 Arnold Van Gennep: Übergangsriten, Frankfurt am Main: Campus Verlag, 1999 Frank Lerch: Nightworks: Die schwarze Magie des Erschaffens, Lübeck: Bohmeier Verlag, 1998 Frank Lerch: Ouroboros Files: Schlangengedanken zum linken Pfad, Lübeck: Bohmeier Verlag, 2002 Elaine Pagels: Satans Ursprung, Frankfurt am Main: Suhrkamp Verlag, 1998 Bhagwan Shree Rajneesh(OSHO): Tantra: Die höchste Einsicht, Sannyas-Verlag, 1995 Joachim Schmidt: Satanismus: Mythos und Wirklichkeit, Marburg: Diagonal-Verlag, 2003 Hans Wolfgang Schumann: Die großen Götter Indiens: Grundzüge von Hinduismus und Buddhismus, Kreuzlingen/ München: Diederichs, 2001 Robert E. Svoboda : Aghora: At the Left Hand of God, Albuquerque: Brotherhood of Life, 1999 Ulrich Alexander Goetz: Satanismus und der Pfad zur Linken Hand, 2003 Don Webb: Uncle Setnakt`s Essential Guide to the Left Hand Path, Smithville, Texas: Runa-Raven Press, 1999 Alfred North Whitehead: Wie entsteht Religion?, Frankfurt am Main: Suhrkamp Verlag, 1996 Peter Wiechens: Bataille zur Einführung, Hamburg: Junius Verlag, 1995

 

 

MVO